Närvikude: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.7.2) (Robot: lisatud ku:Tevineka birikê, nn:Nervevev, no:Nervevev
Unicodifying using AWB
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2012}}
 
'''Närvikude''' on [[kude]], mis kogub ärritusi sise– ja väliskeskkonnast, muudab neid [[närviimpulss]]ideks, juhib vastuvõtu-, korrelatsiooni- ja tõlgendusaladesse ning seejärel efektoorsetesse organitesse. <ref name="text hist" />
 
==Lühikokkuvõte==
Närvikoe põhiülesanne on kommunikatsioon. Närvikude on levinud üle kogu keha ja on tihedasti seostunud enamiku kudede ja organitega. Närvikoe peamisteks struktuuriühikuteks on kahesugust tüüpi rakud: [[neuron]]id ehk närvirakud ning neid ümbritsevad tugirakud ehk [[gliia]]rakud. Areneb [[neuroektoderm]]ist ja osaliselt [[mesenhüüm]]ist ([[mikrogliia]]). [[Närvisüsteem]]is moodustavad neuronid nn [[refleksikaar]]e. Üldiselt on närvikude [[inertne]] (rakud ei paljune) ja koeliselt [[homogeenne]] (ei jagune alaliikideks). Närvirakke ühendavad omavahel [[sünaps]]id ning info ülekandel on vajalik [[keemiline transmitter|keemilise transmitteri]] olemasolu sünapsis. <ref name="üldhistoloogiatext hist" /> <ref name="text histüldhistoloogia" />
 
==Närvisüsteem==
[[Pilt:Nervous system organization en.svg‎|pisi|Närvisüsteem]]
 
Närvisüsteem jaotatakse kaheks osaks: [[kesknärvisüsteem]] ([[peaaju]], [[seljaaju]]) ja [[perifeerne närvisüsteem]] (kogu närvikude väljaspool pea– ja seljaaju: [[ganglion]]id, [[närv]]id ja [[närvilõpe|närvilõpmed]]). <ref name="medits" />
 
Kesknärvisüsteem koosneb peaajust (''encephalon'') ja seljaajust (''medulla spinalis''). Morfoloogiliselt iseloomustab seda bilateraalne sümmeetria (koosnevad kahest sümmeetrilisest poolest), metameersus ehk segmentaarsus, neuronite koondumine morfofunktsionaalsete aladena. Siia kuulub närvirakkude põhimass, rakud on tihedalt üksteise kõrval ning kude võib nimetada kui väga spetsialiseerunud [[epiteel]]koeks. Kuna epiteelkoe funktsioonideks kehas on kaitse ja kommunikatsioon, siis närvikude muudab epiteelkoelt saadud info [[närviimpulss|närviimpulsiks]]. Stiimulid saabuvad kehasse väliskeskkonnast, närviimpulsid seevastu saabuvad kehast närvisüsteemi, seega käitub kesknärvisüsteem kui kommunikatsioonitsenter.
17. rida:
Funktsionaalselt jagatakse närvisüsteem kaheks:
#[[somaatiline närvisüsteem]] ehk kehaline närvisüsteem (motoorne), mis juhib tahtele alluvate organite tööd;
#[[autonoomne närvisüsteem]] ehk [[vegetatiivne närvisüsteem]] (sensoorne), mis juhib tahtele allumatute organite tööd.
Autonoomne närvisüsteem jaguneb omakorda kaheks:
#[[sümpaatiline närvisüsteem]], mis ilmneb stressiseisundis ja mida iseloomustab südame löögisageduse tõus, vererõhu tõus, seedetrakti lõdvestumine;
#[[parasümpaatiline närvisüsteem]], mis ilmneb keha puhkeseisundis ja mida iseloomustab südamelöögisageduse langus, kiire seedimiskiirus, vererõhu langus. <ref name="medits" />
 
==Neuroni ehitus==
[[Pilt:Neuron.svg‎|pisi|Närvirakk]]
Neuronite ehk neurotsüütide ehitus on rakuline ja kiuline. Neurotsüüdi rakukeha nimetatakse närvirakuks kitsamas mõistes ja tema jätkeid [[närvikiud]]udeks. Täpsemalt on närvikiud närviraku jätke koos teda ümbritsevate kaitsvate glioossete katetega. [[Müeliinikiud]]udel on kateteks [[müeliinkest]] ja [[neurilemm]] ehk [[Schwanni kest]], müeliinitutel kiududel vaid neurilemm. Iga neuron koosneb tuuma sisaldavast [[rakukeha]]st ehk [[sooma]]st ehk [[perikarüon]]ist ning jätketest- [[akson]]ist ja [[dendriit|dendriididest]]. [[Rakutuum]], mis asub perikarüoni keskel, on raku mõõtmetega võrreldes suur. Perikarüon on [[tsütoplasma]] mass, mis ümbritseb tuuma ning mis koos tuumaga moodustab [[rakukeha]]. Rakud ise varieeruvad oma suuruselt, tavaliselt on närvirakkudel pigem suured rakukehad. Kõige suuremad on suuraju koore [[püramiidrakk|püramiidrakud]] ja [[spinaalganglion]]ide rakud ning kõige väiksemad on väikeaju [[sõmerrakk|sõmerrakud]] ja [[silma võrkkesta bipolaarrakk|silma võrkkesta bipolaarrakud]]. Perikarüoni tsütoplasmas leidub kõige tavalisemaid raku organeid nagu näiteks [[Golgi kompleks]], [[mitokonder|mitokondrid]] ja [[tsentrosoom]]id.
*Neuroni spetsiifilised osad on:
*# [[Nissli substants]], mis kujutab endast hästi väljakujunenud [[ergastoplasma]]t (valgusmikroskoobis hästi nähtavaid ribosomaalsete graanulite suuri kogumikke);
*# [[neurofibrill]]id, mis kujutavad endast raku substruktuuri – [[neurofilament]]e (mikrofilamente) ja [[neurotuubul]]eid;
*# [[Pigment (bioloogia)|pigment]], mis kujutab endast kas jääkaineid telolüsosoomides (vananemispigment [[lipofustsiin]]) või talitluslikult olulist rakusisaldist [[melaniin]]i. <ref name="histology" />
 
[[Pilt:NisslHippo2.jpg|pisi|Nissli substants]]
Peaaegu iga närvirakk omab vähemalt kahte eri tüüpi jätkeid: [[dendriit]]e ja [[akson]]it. Ärritust vastu võtvad närviraku jätked on dendriidid ja tekkinud impulssi erutuslainena edasi juhtiv jätke on neuriit ehk akson. Igal neuronil on lugematul hulgal dendriite, kusjuures on harv juhus, kui neid kas pole või on ainult üks. Dendriidid suurendavad raku pinda ja tänu sellele ka raku ärritust vastuvõtvat võimsust, mida kutsutakse ka [[retseptiivväli|retseptiivväljaks]]. Dendriidid on lühemad kui aksonid ning nad muutuvad rakukehast kaugenedes peenemaks. Aksoneid on seevastu rakul ainult üks. Akson võib olla pikem kui üks meeter. Aksoni tsütoplasmat kutsutakse [[aksoplasma]]ks ning see on perikarüoni tsütoplasma jätk. Aksoni koostises puuduvad Nissli substantsid. Aksonid on üldiselt ümbritsetud lipiide sisaldavast müeliinkihist. Neuraalne vastus on sooritatud aktsioonipotentsiaali kaudu "kõik või mitte midagi" printsiibil. Aksonis leiab aset [[aksonaalne transport]]. Kuna akson ei sisalda ei [[ribosoom]]e ega [[endoplasmaatiline retiikulum|endoplasmaatilist retiikulumi]], siis [[proteiin]]id sünteesitakse närviraku kehas ja mõned ka dendriitides. [[Valk|Valgud]] tuleb transportida rakukehast aksonisse. Nii transporditakse ka [[vesiikul (bioloogia)|vesiikuleid]], [[neurotuubul]]eid ja [[neurofilament]]e. Neuroni tsütoplasma on pidevas liikumises. Neuroni jätketes toimub tsütoplasma liikumine mõlemas suunas – terminaalidesse ([[anterograadne|anterograadselt]]) ja tagasi ([[retrograadne|retrograadselt]]). <ref name="üldhistoloogia" />
 
Jätkete arvu järgi jagatakse neuronid neljaks rühmaks:
37. rida:
#[[pseudopolaarne|pseudopolaarsed]] – dendriit ja neuriit on arenemise käigus kattunud ühise kattega ja ei ole seega valgusmikroskoobis teineteisest eristatavad;
#[[bipolaarne|bipolaarsed]] – ühe dendriidi ja neuriidiga;
#[[multipolaarne|multipolaarsed]] – palju dendriite ja üks neuriit. <ref name="hist text" />
 
==Gliiarakud==
43. rida:
[[Pilt:Neuroglia.png‎|pisi|Neurogliia]]
Gliiarakud täidavad närvikoes põhiliselt tugifunktsiooni ning erineva spetsialiseerumise korral nimetatakse neid järgnevalt:
# [[Ependüüm]] on neuraalne epiteel, mis vooderdab ajuvatsakesi ja seljaaju tsentraalkanalit. Osaleb aju- ja seljaajuvedeliku moodustumisel.
# [[Astrogliia]] ehk tähekujulised rakud on suurema (protoplasmaatilised astrotsüüdid) või väiksema tsütoplasma hulgaga (kiulised ehk fibroastrotsüüdid).
# [[Oligodendrogliia]], mis katab seljaaju ganglionrakke ja perifeerseid närve (neurilemm).
# [[Mikrogliia]] ehk Hortega rakud on närvikoe kaitseülesandega rakud.<ref name="histology" />
 
Gliia funktsioonid
# [[Toestusfunktsioon]] – seda täidavad neurogliia rakkude omavahelised kontaktid ([[liidus|liidused]]ed), samuti liidused neurogliia rakkude ja neuronite vahel.
# [[Troofiline funktsioon]] – gliia osaleb [[glükogeen]]i ja [[lipiid]]ide ainevahetuses, samuti närvikoe [[ioon]]se koostise reguleerimisel. Troofiline talitlus on seotud ainete aktiivse transpordiga kesknärvisüsteemis.
# Võtab osa mediaatorite metabolismist - sünapse ümbritsevad gliiarakud on võimelised endasse võtma ja [[sünaptilisse punga]] tagasi andma mitmesuguste mediaatorite laguproduktide või mediaatoreid endid.
# Neurogliia rakud toimivad elektrilise ja mehhaanilise isolaatorina. Takistab neurogliia ioonide [[difusioon]]i neuronite elektrilise aktiivsuse korral. Gliiarakud ise ja nende jätked ei suuda juhtida [[depolarisatsioonilaine]]t. [[Oligodendrotsüüt]]ide või [[lemmotsüüt]]ide poolt moodustatud müeliini ülesandeks on toimida passiivse elektrilise isolaatorina, mida näitab ka müeliini membraani madal valgusisaldus ja membraane läbivate [[proteiin]]ide peaaegu täielik puudumine.
# Astrotsüütidel on mõõdukas [[fagotsütoosivõime]] närvikoe laguproduktide suhtes ja vajadusel muutuvad nad neuraalseteks [[makrofaag]]ideks.
# Neuronite hävimise korral vohab neurogliia (eriti astrotsüüdid) difuusselt ([[glioos]]) või moodustab glioosse armi.
# [[Astrotsüütide süntsüütium]] mõjutab [[Ca2+]] ja [[glutamaat|glutamaadi]] vabastamise kaudu neuronite elektrilist aktiivsust. <ref name="üldhistoloogia" />
 
==Vabad närvilõpmed==
69. rida:
# [[neuropeptiid]]id.
 
Postsünapsimembraanil on transmitteriga reageerivad retseptorid. Rakumembraani pidi leviva [[aktivatsioonipotentsiaal]]i toimel vabaneb presünapsi põiekestest transmitter, tungib sünapsipilusse ja kutsub sõltuvalt sünapsi liigist esile postsünapsi membraani potentsiaali muutuse. <ref name="histoloogia" />
 
==Vaata ka==
80. rida:
== Viited ==
{{Viited|allikad=
<ref name="text hist">F. Geneser. "Textbook of Histology: First Edition", Munksgaard, [[1986]].</ref>
<ref name="üldhistoloogia">Ü. Arend, J. Kärner, H. Kübar, K. Põldvere. "Üldhistoloogia", Tallinn: Valgus, [[1994]].</ref>
<ref name="medits">J. Tehver, Ü. Hussar. "Meditsiinihistoloogia seletussõnaraamat", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, [[1996]] ISBN 9985-56-158-9.</ref>
<ref name="hist text">M. H. Ross, W. Pawlina. "Histology a text and atlas with correlated cell and molecular biology: Fifth Edition", Lippincott Willams & Wilkins, [[2006]].</ref>
<ref name="histology">C. R. Leeson, T. S. Leeson, A. A. Paparo. "Textbook of Histology: Fifth Edition", W. B Saunders Company, [[1985]] ISBN 0-7216-1210-6.</ref>
<ref name="histoloogia">P. Hussar, Ü. Hussar, J. Kärner, T. Suuroja. "Histoloogia", Tartu: OÜ Halo Kirjastus, [[2005]].</ref>
<ref name="hist text">M. H. Ross, W. Pawlina. "Histology a text and atlas with correlated cell and molecular biology: Fifth Edition", Lippincott Willams & Wilkins, [[2006]].</ref>
<ref name="text hist">F. Geneser. "Textbook of Histology: First Edition", Munksgaard, [[1986]].</ref>
}}