Udria: erinevus redaktsioonide vahel

Mööda küla lõunapiiri kulgeb [[Tallinn–Narva maantee]] ja küla läbivad [[Narva–Narva-Jõesuu–Hiiemetsa maantee]] nr 91ja91 ja Udria - Sinimäe tee. Udria küla piirneb põhjas [[Narva laht|Narva lahega]], idas [[Meriküla]] ja [[Laagna]] küladegakülaga, lõunas [[Hiiemetsa]] ja [[Hundinurga]] küladegakülaga, läänes [[Pimestiku]] külaga. Udria küla piiridesse kuulusid varem ka [[HaneloHanelu karjamõis]]a maad. Peale [[Meriküla dessant|Meriküla dessandi]] mälestusmärgi püstitamist nõukogudeNõukogude ajal muudeti külade piire nii, et see ala koos kolme majapidamisega viidi Meriküla küla alla.

Udria jõe [[ürgorg]] ja rannikuala on [[Natura 2000]] raames kuulutatud [[Udria maastikukaitseala|Udria maastikukaisteala]]ks. Küla piiridesse jääb [[Udria juga]], [[Udria kivikülv]] ning [[Põhja-Eesti pank|Põhja-Eesti panga]] kaks paljandit - [[Udria pank]] ja [[Udria savikallas]]. Essi talu põldudelpõllul on ka vana loomajälgede ja lohkudega [[ohvrikivi]].

RahvapärimusedRahvapärimus räägivadräägib röövlikoopast ehk Jänesekoopast Udria oja ürgorus, mis oli [[Viikingid|viiking]]ite peatuspaigakspeatuspaik, räägitakse ka [[ruunid|ruunikivist]] koopa lähedal jõekaldas. Udria jõge kutsutakse ka hiiejõeks, kuna jõe kaldal oli püha [[hiis]] (ilmselt Kotšnevi pargi kohal).

Udria küla maa-ala on väga vana inimeste elupaik, seda kinnitavad küla maadel asuvad neli kivikalmet esimesest aastatuhandest, ühte nendest nimetatakse [[Papikivik]]uks ja tänaseks kadunud asum [[Mummussaare]] (nüüd [[Pimestiku]] küla osa) põldudelt leitud unikaalne nn Vaivara pronkskirves.

Udria küla mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt aastal [[1241]]. aastal [[Taani hindamisraamat]]us nime all ''Ydrigas'', kus on küla suurusekssuurusena märgitud 3 adramaad. Udria küla on tuntud ka järgmiste nimekujudega: ''Utria'', ''Uttria'', ''Udrias''.

Udria küla maad kuulusid [[Laagna mõis]]ale. Küla põlispered olid vabad talupojad ja seepärast olid Udria külas renditalud juba 19. sajandi algul, võibollavõib-olla veelgi varem. Mõisale tasuti [[rent]]i [[raha]]s, viljas või heinas, tegu (teopäevi) tehti ainult juhul, kui mõisale võlgu jäädi võlgu. Enne mõisamaade rendi- ja müügitaludeks jagamist vastavalt [[1856]]. aasta talurahvaseaduse vastuvõtmise ajal oli Udria külas talusid rohkem, kuid enamik olid väiksed 1–1,5 päeva talud. Peale ümberkruntimist muudeti talud 2–3 päeva taludeks. Päevatalu tähendas künni pinda, mida üks hobuserakend päevas künda jõudis, sinna juurde kuulusid heina- ja karjamaad. Talude arv vähenes umbes kahekümne võrra. Maata jäänud pered rändasid Narva jõe taha Laagna mõisnikule kuulunud mõisa rentnikeks, kuhu neile mõisa kulul majad ehitati. [[Meriküla mõis]] eraldus Laagna mõisast [[1861]]. aastal, siis müüdi ka Udria küla maad [[Meriküla mõis]]ale.

Udria küla muutus 19. sajandi teisel poolel suvitusrajooniks sarnaselt [[Narva-Jõesuu]] ja [[Meriküla]]ga. MeräärsedMere-äärsed talud ehitasid suvilaid ja rentisid neid suvitajatele. Udria talumeestel olid head hobused ja vedruvankrid ([[kaless]]id), millega veeti suvitajaid [[Auvere raudteejaam]]ast puhkekohtadesse ja tagasi ning teeniti sellega lisaraha.

Udria külas hakkasid suitsutared ja rehielamud kaduma 19. sajandi keskel. Sajandi lõppuks olid kõigil elamutel korstnad. Seda võimaldas suvitajate teenindamisega kaasnev lisaraha juurdevool. Talude päriseksostmisel olid maa hinnad siinkandis mittu korda kallimad, kui sisemaal, kuid talude väljaostmisega raskusi ei tekkinud.

[[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] ajal [[17. jaanuar]]il [[1919]] toimus [[Udria dessant]], kus Eesti ja Soome vabatahtlikud maabusid Udria rannas. Dessanti juhtis kapten [[Johan Pitka]] dessantrühmi juhtisid major [[Martin Ekström]], ja st.kaptenstaabikapten [[Karl Aleksander Paulus]] ja kapten [[Anto Nestori Eskola]]. Esimesel rünnakulainena saadi maale saata 180 soomlast ja umbes 400 eestlast, kes hargnesid kahes suunas. Udria küla vabastati 17. jaanuaril 1919 vabastati Udria küla.

Enne [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] oli Udria suur küla, koos Udria ridakülaga oli kokku 118 suitsu (majapidamist). Udria ridaküla tekkis 19. sajandil Triibmanni talu maadele [[Narva-Jõesuu]] – [[Vaivara]] maantee äärde, mis läbis küla. Esimene maaostja oli endine [[Vaivara mõis]]a teenija pärisnimega (perekonnanimega) Kaer, hiljem ostsid nende naabruses maad mõisast lahti saanud teomehed. Udria ridaküla kasvas 23 majapidamiseni. Udria külas oli 48 [[talu]]. Peale talude oli külas [[kalur]]i-, [[Käsitööline|käsitöölistekäsitöölise-]] ja [[pops]]ikohadikohti. Kuna küla oli mere ääres, siis ei puudunud ka [[Paat|paadid]], [[laev]]ad ja [[laevakapten]]id (Rautso – hukkus Rootsi rannas 1944 ja Veltbach ja Piik Leo Piik – hiljem Tallinna sadamakapten). Küla kalameestel olid nii mootor-, kui ka sõudepaadid. Udria külas oli telliskivivabrik, mida külaelanikud kutsusid ''savivabrikuks''. Valmistati põhiliselt katusekive. Külas oli koolimaja, rahvamaja, vaestemaja ja, pritsikuur ja mitu poodi. Poed olid Allik Marie Alliku III järgu toiduainete kauplus, Merian Nelli Meriani III klassi kauplus Udria ridakülas ja Veltbachi pood. 1919. aasta juulis elas külas 649 inimest, mis jagunes 146 [[leibkond|leibkonnaks]] (pereks).

[[1939]]. aasta lõpul pandi Udria küla taludesse sisse elektrivool, 1942. aasta sügisest on võimalus kasutada Udrias tööstusvoolu.

Udria küla evakueeriti saksaSaksa sõjaväe korraldusel aprillis 1944, enne [[Narva jõgi|Narva jõe]] lahinguid. Saksa sõjavägi lammutas pommitamisest terveks jäänud hooned kaitserajatisteksja kasutas neid kaitseehitistena. Need, mis säilisid pärast lahinguid Narva jõel, hävitati [[Sinimägede lahing]]u käigus, kuna Udria, Hiiemetsa, [[Auvere]] ning Hundinurga külade maadelt toimusid rünnakud [[Sinimäed|Sinimägedele]]. Peale lahinguid oli Udria küla 118 majapidamisest säilinud kahe maja seinad ja mõned maakivist müürid. Tagasi tulid külla väga vähesed ning pärast sõda taastati ainult 18 majapidamist.

[[2. juuni]]l [[1933]] pandi nurgakivi [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] käigus toimunud [[Utria dessandi mälestusmärk|Udria dessandi mälestusmärgile]]. Mälestusmärgi paigaldamise eestvedaja oli seltsOlewi Olewselts. Ausammas lõhuti nõukogudeNõukogude võimu poolt [[1940]]. aastal.

[[1991]]. aastal taastasid Udria külast pärit inimesed Udria dessandile pühendatud ausamba. Uue kivi raius [[skulptor]] [[Jüri Ojaver]], muud tööd tegid [[Mart Laht]], [[Urmas Kuusk]], [[Jaan Ojaver]], [[kunstnik]] [[Mati Rautso]], [[Vello Kärsten]] ja [[Jüri Lippo]].

Traditsiooniks on saanud iga-aastane [[Erna Selts]]i, Vaivara vallavalitsuse, [[Eesti Kaitseliit|kaitseliidu]] [[Eesti Kaitseliidu Peastaap|peastaabi]] ja kaitseliidu [[Alutaguse malev]]a korraldatud sõjalissportliksõjalis-sportlik mäng - ''Udria dessant'' Udria ümbruses. Sõjamänguga meenutatakse 17. – 18. jaanuaril 1919. aastal toimunud edukat dessanti Eesti mereväe alustelt Udria randa, Eesti [[meredessant]][[pataljon]]i 400 mereväealsemereväelase ja 600 Soome vabatahtliku osavõtul. Traditsiooniks on saanud ka [[jaanipäev]]a ja [[muinastulede öö]] korraldamine küla keskmes.

Kooli asutamisaeg külas ei ole täpselt teada, kuid on teada, et aastal 1836 õppis koolis 36 õpilast. Õpetajaks oli Samueli Mart-Harri. 1856 alustas õpetajatööd Mihkel Lipp ja 1871 Georg Kena, Kaarel Veltbach oli koolõpetajakskooliõpetaja alates 1874. ja, Aleksander Heinmann oli õpetaja 1883. aastast.ja Aleksander Steinmann 1887. aastast õpetas koolis Aleksander Steinmann. 1881 õppis koolis 25 õpilast, 1885 26 ja 1887 28 õpilast. 1889 ehitati Udriasse uus ruumikas koolimaja, kuna vana maja jäi väikseks. Uues majas asus õpetama Johanneas Thalberg. 1894-1907 õpetas koolis omakülamees August Veltbach. Vana koolihoonet kasutati valla vaestemajaks. [[Eesti Töörahva Kommuun]]i valitsemise ajal hõivasid kooli punasõdurid. Koolimajas hoiti palju küla ja kooli puudutavaid ajaloodokumente, kuid palju neist hävis sellel ajal, kuna punasõdurid kütsid nendega ahju. Kõige suurem oli Udria kool aastatel 1923/1924, kus koolis õppis 80 õpilast. 13. oktoobril 1943 võtis koolimaja oma kasutusse saksaSaksa sõjavägi. Õpetöö (17 õpilast) jätkus õpetaja Charlotte Johannese korteris, kes jäigi kooli viimaseks õpetajaks. Koolimaja hävis 1944. aasta kevadel.

Udrias tegutses ''Udria Näite, Muusika ja Kirjanduse selts "OLEW" '', mille põhikiri registreeriti 30. detsembril 1922. Selts juhtis 1924. aastal külla ühistöö korras rahvamaja ehitamist. Majas oli alaline lava ja saalis oli 200 istekohta. Ehituse üks eestvedaja oli Aleksander Rautso. Rahvamaja hävis 1944. aastal.

Pritsimajas hoiti mitut käsipumpa ja, ühte vankrile paigaldatud suurt pumpa, voolikuid ja muid kustusvahendeid.