Luna Alcalay: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
MärgRätik (arutelu | kaastöö)
P lihtne toim
1. rida:
'''Luna Alcalay''' ('''Lucia Günther''', sündinud [[21. oktoober|21. oktoobril]] [[1928]] [[Zagreb]]is) on Austria [[pianist]] ja [[helilooja]].
{{vikinda}}
Õppis klaverit ja kompositsiooni Viini muusika akadeemias, ja talle oli tagatud stipendium Roomas kuni Tema õpingute lõpuni (1958). Pärast Viini tagasi naasmist, töötas Ta peamiselt õpetajana aga kutsuti peagi "University of music and arts" Viini. Heliloojana rajas Ta kontakte rahvusvahelise avangardiga, külastas Darmstadt Holiday muusikakursusi ja oli tunnustatud Bruno Maderna poolt. Teda saatis varakult rahvusvaheline edu, mida näitab ka Tema suur hulk kompositsiooni auhindu : Darmstadt 1963 ja 1964, Gaudeamus- võistlus 1967, Berlin 1972, rahvusvaheline ISCM-võistlus Itaalia 1973, ORF Steiermark 1973 – ja "Preis der Stadt Wien" 1992.
 
ÕppisLuna Alcalay õppis klaverit ja kompositsiooni [[Viini muusika akadeemiasakadeemia]]s, ja talle oli tagatud stipendium Roomas[[Rooma]]s kuni Tematema õpingute lõpuni (1958). Pärast Viini[[Viin]]i tagasi naasmist, töötas Tata peamiselt õpetajana aga kutsuti peagi tagasi Viini ülikooli "University of music and arts" Viini. Heliloojana rajas TaAlcalay kontakte rahvusvahelise avangardiga, külastas [[Darmstadt Holiday]] muusikakursusi ja oli tunnustatud [[Bruno Maderna]] poolt. Teda saatis varakult rahvusvaheline edu, mida näitab ka Tema suur hulk kompositsiooni auhindu : Darmstadt 1963 ja 1964, Gaudeamus- võistlus 1967, Berlin 1972, rahvusvaheline ISCM-võistlus Itaalia 1973, ORF Steiermark 1973 – ja "Preis der Stadt Wien" 1992.
Luna Alcalay on esimene naishelilooja, kellel on dokumentatsioon oma töö eest Austria Rahvusraamatukogus (september 2000), kus "relatif la sonorite"ja "pas de deux" viidi läbi esmakordselt.
 
Luna Alcalay on esimene naishelilooja, kellel on dokumentatsioon oma töö eest [[Austria RahvusraamatukogusRahvusraamatukogu]]s (september 2000), kus "[[relatif la sonorite]]" ja "[[pas de deux]]" viidi läbi esmakordselt.
 
Ta kirjeldab oma suhtumist muusikasse, traditsioon ja töö metoodika, ''Nonconformist'na''