Geen: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
P →Geeni funktsionaalne struktuur: link |
||
24. rida:
Enamikel elusolenditel on geenid kodeeritud pikkadesse DNA ahelatesse. DNA ([[desoksüribonukleiinhape]]) on kokku pandud neljast erinevast nukleotiidi subühikust, mis moodustavad lõpuks pika ahela. Iga [[nukleotiid]] omakorda on kokku pandud viiesüsinikulisest suhkrust (2-[[desoksüriboos]]), fosforhappejäägist ning ühest neljast [[lämmastikalus]]est ([[adeniin]] A, [[guaniin]] G, [[tsütosiin]] C ja [[tümiin]] T). Organismi rakus kõige levinum DNA vorm on [[kaksikheeliks]], kus kaks DNA ahelat keerduvad teineteise ümber spiraaliks. Selles struktuuris on ahelad paardunud ehk adeniin paardub tümiiniga ning guanosiin paardub tsütosiiniga. Lämmastikaluste vahele moodustuvad [[vesinikside]]med – guanosiini ja tsütosiini vahele moodustub kolmekordne vesinikside ning adeniini ja tümiini vahele tekib kahekordne vesinikside. Seega ahelad peavad olema komplementaarsed ehk ühes ahelas lämmastikalus A asetub kohakuti teises ahelas oleva T-ga jne.
Polümeeris moodustuvad sidemed nukleotiidi fosforhappejääkide ja desoksüribooside 3' süsinikuaatomite vahel. Seega moodustavad fosforhappejäägid ja desoksüriboosid DNA ahela nn suhkur-fosfaat selgroo, mille küljes paiknevad [[glükosiidside]]metega erinevad lämmastikalused. Tänu sellisele keemilise kompositsioonile omavad DNA ahelad suunda. Ühes DNA ahela otsas on desoksüriboosilt pärinev vaba hüdroksüülrühm, mis on molekuli 3’ ots. Ahela teises otsas paikneb vaba fosfaatrühm, mis on molekuli 5’ ots. Ahel suunaga 5’→3’ on [[komplementaarsusprintsiip (geneetika)|komplementaarne]] ahelaga, mille suund on 3’→5’. DNA suunalisus on eluliselt oluline paljudes raku protsessides, näiteks DNA [[replikatsioon]] toimib vaid teatud suunas. Kõikide nukleiinhapete süntees toimub rakus suunas 5’→3’, sest uued monomeerid lisatakse dehüdratsiooni reaktsiooniga 3’ otsale, reaktsioonimehhanism kasutab [[nukleofiil]]ina 3’ hüdroksüülrühma.
Kui geen on kodeeritud DNA-s, algab nende geenide [[ekspressioon]] ehk geen transkribeeritakse DNA-st RNA-ks. RNA on väga sarnane DNA-ga, aga RNA monomeeriks on desoksüriboosi asemel lihtsalt [[riboos]]. Samuti on väike muutus [[lämmastikhape]]te koosseisus — tümiini asemel on [[uratsiil]] U. RNA molekulid on vähemstabiilsed ja tavaliselt üheahelalised (DNA on stabiilsem ja kaheahelaline). RNA-st transleeritakse valk. Valk moodustatakse järjestikustest nukleotiidikolmikute seeriatest. Kolme järjestikust nukleotiidi tuntakse [[koodon]]i nime all ning koodon vastab ühele aminohappele geneetilises koodis. [[Aminohape]]test pannakse kokku valk. [[Geneetiline kood]] on vastavus aminohapete ja koodonite vahel.
31. rida:
Paljud [[prokarüoot]]ide geenid on organiseeritud [[operon]]idesse. [[Operon]]i võib kuuluda ka grupp geene, mille produktidel on sarnased funktsioonid või mis on transkribeeritud ühe üksusena. Samal ajal aga transkribeeritakse eukarüootide geenid ükshaaval. [[Eukarüoot]]ide [[geen]]id on enamasti katkendliku struktuuriga: kodeerivate [[nukleotiid]]ijärjestuste ([[ekson]]ite) vahel on mittekodeerivad järjestused ([[intron]]id); geeni pidevus mRNA-s on tagatud [[pre-mRNA]] töötlusega [[rakutuum |tuumas]]<ref name="Geneetika leksikon"/>. Introneid transkribeeritakse, aga neid pole kunagi võimalik transleerida valguks, sest enne [[translatsioon]]i nad lõigatakse välja ehk toimub intronite [[splaissimine]]. Splaissimine toimub harva ka prokatüootides.<ref name="p"/>
===Kromosoomid===
| |||