Friedrich Kuhlbars: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
12. rida:
Pärast seminari lõpetamist töötas Kuhlbars [[1861]]-[[1962]] [[parun]] [[Wolff]]i koduõpetajana [[Gulbene mõis]]as [[Läti]]maal, seejärel, [[1862]], asus tööle saksakeelse poeglaste elementaarkooli õpetajana Viljandis, ning valiti hiljem selle juhatajaks. Koolijuhataja kohalt tagandati Kuhlbars [[1895]] venestusajal riigikeele oskamatuse pärast. Pärast seda sai Kuhlbarsist vaba literaat, kes tegeles peamiselt mitmesuguste pseudomütoloogiliste uurimuste (harrastas muinasaja ning kohanimede uurimist) ning luuletuste kirjutamisega.
[[Järelärkamisaeg|Järelärkamisajal]] populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne [[Lydia Koidula]]t kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal…" ([[1869]]).
[[1904]]. aasta [[12. august]]il oli Koidu seltsil vähisöömise õhtu, kus tõsteti üles mõte: 35-aastane koor vajab oma laulu. Poeet ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars, kes seltsi üritustel alati kohal oli, võttis paberi ette ning veerandi tunni pärast oli üheksa rida teksti paberil: «Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal...»
| |||