Struktuurisemiootika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Kokkuvõte: värskendus II
52. rida:
 
==Kokkuvõte==
Semiootiline modelleerimine on täiesti uus lähenemine graafidele. See rajaneb tipupaaride identifitseerimise (mõõtmise) teel saadud täpsel mudelil, mis sisaldab mitmesugust teavet graafi struktuuri ja selle sümmeetriaomaduste kohta. Semiootiline mudel on vahend graafi struktuuri uurimiseks - ''struktuur on isomorfsete graafide täielik invariant''. Graafi struktuur kaudu on võimalik selgitada ka struktuuri üldist mõistet.
Struktuur ([[Ladina keel|ladina]] sõna ''structura'' – ''(sise)ehitus'') on defineeritud kui süsteemi elementide (peamiselt püsivat) ''sidususe- või organiseerituse vormi''. Aja jooksul on "struktuur" hargnenud eritähenduslikeks mõisteteks või on muutunud sisult ähmaseks käibesõnaks <ref>The Penguin Dictionary of Philosophy. 1997, London. ISBN 0140512500</ref>.
 
Teisest küljest on tegemist ka mõneti delikaatse teemaga. "Struktuur" on hargnenud kas eritähenduslikeks mõisteteks või muutunud ähmaseks omadussõnaks ning tänapäeval puudub selle mõiste kõiki rahuldav määratlus, teiseks, mõned matemaatikud ei aktsepteeri graafide struktuurisemiootilist käsitlemist ja kolmandaks, semiootikud ei tunne mingit huvi struktuuri kui niisuguse vastu. Vaatamata sellele avab struktuurisemiootika graafide „varjatud külgi“, lahendab mõningaid klassikalisi probleeme mitteklassikalisel viisil ning püstitab ja lahendab uusi.
Struktuurisemiootika püüab mõistele "struktuur" omistada kindla tähenduse ja sisu: '''''struktuur on isomorfsete graafide täielik invariant''''', st struktuuri invariantsete atribuutide süsteem, mis on esitatud ''semiootilise mudeli'' '''''S''''' ehk struktuuri ''teksti'' näol.
 
Struktuuri ja struktuurse ekvivalentsuse tuvastamise keerukus sõltub vaid tipupaarideelementide (tippude) arvust ja see ei ole võrreldav isomorfismi tuvastamise toimingutega. Struktuurisemiootika kujutab endast heuristiliste meetodite kompleksi struktuursete omaduste tundmaõppimiseksatrubuutidega.
Tegemist on küllaltki delikaatse teemaga. Esiteks, tänapäeval puudub struktuuri mõiste kõiki rahuldav määratlus, teiseks, mõned matemaatikud ei aktsepteeri graafide struktuurisemiootilist käsitlemist ja kolmandaks, semiootikat on siin käsitletud üsna pinnapealselt.
 
Vaatamata sellele avab struktuurisemiootika graafide „varjatud külgi“, lahendab mõningaid klassikalisi probleeme mitteklassikalisel viisil ning püstitab ja lahendab uusi. Peamiseks probleemiks on ''struktuuri kanooniline esitamine'' ja ''struktuuride süsteemi'' konstrueerimine, mis on seotud ''taastatavuse ülesandega''.
 
Struktuuri ja struktuurse ekvivalentsuse tuvastamise keerukus sõltub vaid tipupaaride arvust ja see ei ole võrreldav isomorfismi tuvastamise toimingutega. Struktuurisemiootika kujutab endast heuristiliste meetodite kompleksi struktuursete omaduste tundmaõppimiseks.
 
==Viited==