Ilu looduses: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
61. rida:
Ilu idee või ilmnemise järjekord maa peal vastab üldisele kosmoloogilisele printsiibile: alguses lõi Jumal taeva... Taeva ilu ei sõltu meie subjektiivsetest ettekujutustest, vaid on seotud meile nähtava maailmaruumi tegelike omadustega. Need taeva esteetilised omadused on tingitud valgusest: ta on ilus ainult valgustatuna. Hallil vihmasel päeval ega pimedal tähitul ööl taevas ilus ei ole.
Kõikehõlmav taevas on kaunis esiteks universumi ühtsuse kujundina, mis väljendab helge alge igavest võitu kaootilise segadiku üle, idee igavest kehastumist kogu materiaalses olemises. See üldine mõte avaneb määratlematult kolmes peamises taeva ilu liigis – päikese, kuu ja tähtede ilus.
1. Maailma kõikainsus ja selle füüsiline väljendaja, valgus oma aktiivses keskmes, on [[päike]]. [[Päikesetõus]] on helgete jõudude aktiivse triumfi kujund. Taeva särav ilu selgel keskpäeval on seesama valguse triumf, kuid juba saavutatud, mitte tegevuses, vaid häirimatus liikumatus rahus.
2. Maailma kõikainsus seda vastu võtva materiaalse looduse küljest, peegeldunud valgus, on kuuvalge öö passiivne naiselik ilu. Nagu loomulik üleminek päikesevalgelt kuuvalgele on õhtuse taeva ja loojuva päikese ilu, kui otsese keskse jõu vähenemise korvab tema varjundite suur mitmekesisus valgustatud keskkonnas.
{{pooleli}}
| |||