|
'''182. Eesti julgestusgrupp''' (''Estnische Sicherungsgruppe 182'' ehk ''Estnische Sicherungs Abteilung 182'') oli [[Wehrmacht]]i alluvuses olev eestlastest komplekteeritud rinde tagala julgestusüksus [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]].
{{Sisukord paremale}}
182. Eesti julgestusgrupp oli [[pataljon]]i suurune sõjaväeüksus (esialgu 800 meest), mis formeeriti 1941. aasta augusti teisel poolel [[kapten]] [[Richard Tammemägi]] juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. [[kompanii]] formeeriti [[Tartus]], 6. ja 7. kompanii [[Viljandi]]s ning 8. kompanii [[Põltsamaa]]l. 6., 7. ja 8. kompanii said väljaõppe formeerimise kohas. 5. kompanii viidi väljaõppeks Põltsamaale.
Peale Volhovi lahinguid toodi pataljon rindelt ümberformeerimiseks ära. Pataljoni täiendamiseks kasutati [[185. Eesti julgestusgrupp]]i koosseisu.
Oktoobrist 1942. muutus pataljon tagalateenistusüksusest rindeüksuseks ja 182. Eesti Julgestusgrupp nimetati ümber '''[[659. IdapataljoniksIdapataljon]]iks''' (''Ost-Bataillon 659'').
Ka pataljoni juhtkonnas toimus muudatusi: 5. kompanii ülemaks sai leitnant [[A. Nuude]], 6. kompanii ülemaks leitnant E. Vahuri, 8. kompanii ülemaks leitnant [[A. Hanso]] (langes Sinimägede lahingus).
Pärast täiendamist viidi pataljon Gatšina-Luuga raudteele valveteenistusse, kus asuti [[Divenskaja raudtejaam]]as.
14. novembril 1942 sõitsid lumetormis pataljoniülemaga koos Saksa [[soomusrong]]i alla ja hukkusid pataljoniülem R. Tammemägi ja [[dreziina]]juht, raskelt said vigastada saksa sideohvitser R. Link ja
[[kapral]] Luik, tervelt pääses aga leitnant U. Põld.
1943. aasta veebruaris sai pataljon marsikäsu [[Novgorod]]i alla [[Ilmeni järv]]e äärde, kuhu jõudis ainult 5. kompanii koos staabiga. 6., 7. ja 8. kompanii eraldati 18. armee korraldusel pataljonist ja saadeti Leningradi rindele Kolpino lõigule, kus Punaarmee oli hispaanlaste [[Sinine Diviis|Sinise Diviis]] (''Divizion Azul'') lõigus läbi murdnud. Kolpino rindelõigus oli luureandmetel oodata uut rünnakut [[marssal]] [[Vorošilov]]i juhtimisel. Pataljoni kolm kompaniid allutati operatiivselt [[658. Idapataljon]]i ja [[major]] [[Alfons Rebane|A. Rebase]] üldjuhtimise alla.
19. märtsil 1943 tomunud Punaarmee suurpealetungil kandis pataljon suuri kaotusi kuna pataljoni 7. kompanii lõiku oli suunatud Punaarmee rünnaku põhiraskus. 7. kompanii ridades langes ka alles ametissemääratud pataljoniülem kapten A. Mikumägi. Eesti üksused, vaatamata suurtele kaotustele säilitasid oma positsioonid.
Kolpino lahingute lõppedes suunati pataljoni kolm kompaniid Ilmeni äärde, kus 5 kompanii koos staabiga juba ees oli. Pataljon hakkab kuuluma lahinggruppi "Bücher", mis koos 660. Idapataljoniga allub 2. Lennuväe Välidiviisile (''Luftwaffen Felddivision 2''). Pataljon võttab osa lahingutegevusest põhja pool Novgorodit [[Hutõni klooster|Hutõni kloostri]] piirkonnas.
14. aprillil 1943 saab pataljoniülemaks [[Georg Sooden]].
Mais 1943 saadeti pataljon Poberesje küla juures asuva Punaarmee sillapea vastu, mis oli seal püsinud juba Volhhovi lahingutest saadik. Seal oldi võideldes kuni sügiseni, kui rindelõigu võttis üle 28. Jäägridiviis. 659. pataljon saadeti tagasi Novgorodi alla [[Jurjevo klooster|Jurjevo kloostri]] lähikonda.
1943. aasta jõulude ajal nimetati pataljon '''659. Eesti Pataljoniks''' (''Estnische-Bataillon 659'').
10. jaanuaril 1944 on pataljonis 275 meest.
14. jaanuaril 1944 murrab Punaarmee [[marssal]] [[Meretskov]]i juhtimisel Volhhovi sillapeal Podperezje juurest, kus suvel olid ka Soodeni ja Rebase pataljonid, hõredast Saksa rindest läbi. Teine rünnakukiil tungis läbi [[Ilmjärv]]e otsa [[Staraja Rakoma]] küla kohal rünnaku raskuspunktiga Soodeni pataljoni lõiku. Kuna rünnak oli ootamatu ja väga suurte massidega jõudsid venelased eestlaste positsioonidesse ja murdsid selle läbi. Mõned kilomeetrid tagapool suudeti küll Soodeni pataljoni poolt rünnak peatada. Rindele paisati ka 300 Eesti töötenistuslast, kellest järelejäänud kaks veoautotäit noormehi liideti hiljem Eesti pataljonidega.
Nõrk saksa rinne ei suutnud enam rinnet hoida ja oli sunnitud taganema [[Luuga]] suunas. Soodeni ja Rebase pataljonid aitasid rinnet, tänu Rebase suurele organiseerimistööle, küll stabiliseerida ja taganemist katta kuid ei enamat.
Soodeni ja Rebase pataljon koos 58. Jäägrirügemendi ühe pataljoniga lõid hävitavalt Punaarmee etterutanud rünnakukiilu [[Voškovo]] juures. Punaarmee kaotused olid üle 3000 langenu.
Rünnakukiilu peatamine kolme pataljoni poolt Voškovo juures andis ''[[Wehrmacht]]i'' 5. ja 18. armeele võimaluse peajõudude väljatõmbamiseks Leningradi ja Volhhovi rindelt ja Punaarmeest lahtirebimiseks.
Punaarmee tankikiilud möödusid kahelt poolt Voškovost ning eestlased on sunnitud tagasi tõmbuma. Peale taganemist peatuti Tortšinovost lõunas.
Peale Tšortsinovot muutus taandumine juba plaanipärasemaks. Punaarmeele seati üles mitmedki lõkse kuhu sissejoostes olid punaarmee kaotused suured, peetakse pidevalt tõrjelahinguid. Ollakse korduvalt ka ise piiramisrõngas, kuid suudetakse sealt välja murda. Hävitatakse korduvalt Punaarmee rünnakukiile ja teenitakse vaenlaselt nimetus "Soodeni verekoerad".
Veebruari teisel poolel 1944 saadeti pataljon Eestisse. 1. märtsil 1944 jõuti Tartusse, kust saadeti kohe Krivasoosse [[Putki lahing]]usse Punaarmee läbimurret tõkestama. Seal sattutakse järjekordselt piiramisrõngasse, kust vabastatakse alles neljandal päeval
Pataljoni võitlusvõimet näitavad päevakäsud ja tunnustuskirjad niisugustelt väejuhtidelt nagu [[kindralkolonel]] Lindemann, rindel langenud [[kindralmajor]]id Basse ja Guurran, kindralmajorid Kochling ja Reymann [[kindralleitnant|kindralleitndid]] Herzog ja Speth ja paljudelt teistelt.
Kaotused märtsis 1944.a.: langenud 1 ohvitser ja 4 allohvitseri ning alamväelast, haavatud 1 ohvitser ja 22 allohvitseri ning alamväelast (kõik Eestist).
1.aprillil 1944.a. oli pataljoni koosseisus sakslasi: 1 ametnik, 6 allohvitseri, 2 alamväelast; Eestist: 5 ohvitseri, 40 allohvitseri ja 215 alamväelast.
Aprillis 1944 liideti 659. Eesti Pataljon [[20. Eesti SS-diviis]]iga selle [[47. Relva-SS Grenaderirügement|47. Relva-SS Grenaderirügemendi]] I. pataljoniks ning täiendati täiskoosseisuliseks. Pataljoniülemaks jäi major Georg Sooden.
{{pooleli}}
==Pataljoni tähtsamad lahingud==
*[[Volhovi lahing]]
| 