Lorenzo de' Medici: erinevus redaktsioonide vahel

Nagu ta vanaisa ja isa puhul, hakkas ka Lorenzot vaevama podagra. Oma viimastel eluaastatel tõmbus ta avalikust elust ja valitsemisest üha enam kõrvale, eelistades viibida Medicite maaresidentsis. Seetõttu haaras linnas initsiatiivi Savonarola, kelle jutlused muutusid üha leegitsevamateks ning üha ilmsemalt Medicite-vaenulikeks. Lorenzo ei võtnud aga tema suhtes midagi ette. Savonarola usufanatism nakatas paljusid ning nõnda hakati põlgusega suhtuma maisesse luksusesse ja toredusse, sealhulgas toona Firenzes oma õitsengu tipul olnud renessansskunsti. Teataval määral võis Savonarola vagadusele manitsemine puudutada ka Lorenzot, sest raskelt haigena tundis ta ilmselt süümepiinu liialt kerglase ja pillava elustiili tõttu. Kui Lorenzo suremas oli, kutsus ta Savonarola enda juurde ning pihtis talle. Mis täpselt nende vahel juhtus, on teadmata, sellest on palju erinevaid versioone, kuid tõenäoliselt nõudis Savonarola lisaks siirale usu kinnitamisele Lorenzolt ka täielikku varandusest loobumist ning valitsusvõimu andmist rahva kätte. Kumbagi neist Lorenzo teha ei soovinud ning munk lahkus ta juurest vaikides.

 

 

Pärast Lorenzo surma sai Firenze tegelikuks valitsejaks Lorenzo poeg [[Piero di Lorenzo de' Medici|Piero]], kes suutis Medicite võimu säilitada aga veel vaid kaheks aastaks.