Nõukogude Liidu piirivalve: erinevus redaktsioonide vahel

Peale traditsioonilise piirivalve ja illegaalse piiriületamise tõkestamise oli NSV Liidu piirivalve ülesanne tõkestada ka riigist loata lahkumine ning lahkujate kinnipidamine. Oma otseste ülesannete ning riikliku julgeoleku tagamiseks tegelesid nõukogude piiriäärsed piirivalveringkonnad ka luureandmete kogumisega NSV Liiduga piirnevates riikides.

 

==Nõukogude piirivalve loomine ja algaastad==

1917. aastal [[Venemaa Ajutine Valitsus|Venemaa Ajutise Valitsuse]] valitsemisajal toimunud vana [[Venemaa Keisririik|keisririigi]] riigihaldusaparaadi stiihilise lagunemise ja Keisririigi läänekubermangude (Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome) iseseisvumise tulemusena kadus vana riigipiiri valve organisatsioon ning bolševike poolt juhitava Sõjarevolutsioonikomitee andis (<small>3. [[vkj]]</small>)/16. novembril 1917 korralduse nr 2412 Tornio piiripunkti komissarile, mille kohaselt võis Venemaa-Saksamaa vahel peetavast sõjast puutumata jäänud piiriületuskohta Soomes [[Tornio]]s kasutada piiriületamiseks ja Venemaalt lahkumiseks ainult [[Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee]] eriloa alusel. Eriloa bolševistlikult Venemaalt lahkumiseks võisid anda SRK poolt volitatud: [[Feliks Dzeržinski]] (Ülevenemaalise [[Tšekaa]] esimees), [[Moissei Uritski]] [[Petrogradi Tšekaa]] esimees, [[Mārtiņš Lācis]] (Ülevenemaalise [[Tšekaa]] esimehe asetäitja) või Vene SFNV Välisasjade Rahvakomissariaadi esindajana [[Adolf Joffe]].