Pihlakas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.5.2) (robot muutis: eo:Sorpujo |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{Taksonitabel
| nimi
| värv = #{{taksoboksi värvus|[[taimed]]}}
| seisund
| seisundi_süsteem
| seisundi_ref
| pilt
| pildi_seletus
| pildi_laius
| riik
| hõimkond
| klass
| selts
| sugukond
| alamsugukond
| perekond
| liik
| binaarne
| perekonna_autor =
| levikukaart =
| sünonüümid =
}}
[[Pilt:Rowan flowers-oliv.jpg|pisi|Pihlaka õisik]]
[[Pilt:Rowan berries Jardin Botanique Montreal.jpg|pisi|Pihlakamarjad]]
'''Pihlakas''' (''Sorbus'') on [[roosilaadsed|roosilaadsete]] [[selts (bioloogia)|seltsi]] [[õunapuulised|õunapuuliste]] [[sugukond (bioloogia)|sugukonda]] kuuluv [[puu]]de [[perekond (bioloogia)|perekond]].
Maailmas leidub üle 100 pihlaka
Pihlakad kasvavad kogu [[Euroopa]]s ja [[Aasia]]s ning [[Põhja-Ameerika]]s. Nad ei ole väga kõrged puud, kuid võivad siiski kasvada isegi 15 m kõrguseks. Osa liike ei annagi puu mõõtu välja, vaid on [[põõsas|põõsad]].
Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid: [[harilik pihlakas]] (''Sorbus aucuparia''), [[pooppuu]] (''Sorbus intermedia'') ja [[tuhkpihlakas]] (''Sorbus aria''). Viimane on haruldane ja kasvab vaid Lääne-[[Saaremaa]]l. Lisaks neile
Kogu perekonnale on väga iseloomulikud liikidevahelised hübriidid, isegi nende liikide vahel, mis kuuluvad eri alamperekondadesse. Hübriididele on omane [[apomiksis]] ehk viljade arenemine ilma [[viljastumine|viljastumiseta]]. Niisuguste viljade [[seeme|seemned]] annavad emataime täpseid koopiaid ehk [[kloon]]e. Niisugune mittesuguline paljunemine on viinud paljude [[mikroliik]]ide tekkeni.
Pihlaka [[leht|lehed]] näevad välja võrdlemisi [[saar (puu)|saare]] lehtede moodi, aga need puud ei ole kuigi lähedalt omavahel sugulased. Lehe[[pung]]ad on kohevad ja karvased. Pihlakal on suured [[liitleht|liitlehed]], mis koosnevad 11–23 osalehest, mis paiknevad leherootsul paarikaupa ja rootsu otsas on veel üks paaritu osaleht. Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad.
Pihlakal on [[valge]]d pisikesed [[õis|õied]], mis on koondunud suurtesse [[õisik]]utesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline [[lõhn]]. Õies on [[emakas|emakat]]ümbritsev [[õiepõhi]] arenenud [[õietupp|õietupest]] ja õiekroonist. [[Tolmukas|Tolmukaid]] ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas.
[[Vili]] on kerajas väikeste [[seeme|seemnetega]] [[õun]], aga kuna ta on väga pisike, siis kutsutakse teda rahvasuus marjaks. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul [[oranž]]iks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% [[suhkur|suhkrut]]: [[fruktoos]]i, [[glükoos]]i, [[sorboos]]i, [[sahharoos]]i. Vili sisaldab ka [[sorbiinhape]]t, millel on antiseptiline toime, samuti mikroelemente ja [[vitamiin]]e: [[askorbiinhape]]t, [[P-vitamiin]]i, [[karotiin]]i ja [[glükosiid]]e, sealhulgas [[amügdaliin]]i.
Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed [[öökülm]]ad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis on sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. [[Krimm]]is kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut, mille viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga ja kaaluvad kuni 20 g, ilusad ja maitsvad, aga nad ei talu Eesti külma talve.
== Kasutamine ==
Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse [[ilu]]sate õite ja viljade tõttu [[ilupuu]]na, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema [[puit]] on raske, [[elastsus|elastne]] ja tugev ning sobib seetõttu hästi [[tisler]]itöödeks.
Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks [[pirnipuu]] ja [[harilik küdoonia|hariliku küdoonia]] [[pookealus]]ena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat.
Pihlakas on [[meetaim]]. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha [[moos]]i, [[džemm]]i, [[kissell]]i, [[marmelaad]]i ja [[želee]]d, neist saab [[tee (jook)|teed]] ja neid [[marineerimine|marineeritakse]]. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse [[pirukas|pirukatesse]].
[[Rahvameditsiin]]is kasutatakse pihlakamarju [[skorbuut|skorbuudi]] ja [[verejooks]]u vastu, [[diureetik]]una, [[higi]]stama ajava vahendina ja [[lahtisti]]na. Tänapäeva [[meditsiin]] pihlakamarju ei kasuta.
Pihlakas on tähtis toidutaim paljude [[liblikas|liblikate]] jaoks.
Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge. Talvel, kui [[lumi]] maha sajab, on pihlakamarjad paljude [[lind]]ude jaoks tähtis toiduallikas.
{{Commonscat|Sorbus}}
[[Kategooria:Eesti katteseemnetaimed]]
| |||