Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: eemaldatud Kategooria:Eesti ajalugu; lisatud Kategooria:Eestimaa kubermang |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi''' üle ülevaade ajavahemikul [[1710]]-[[1917]] Venemaa Keisririigis kooseisus olnud [[Eestimaa
==Eestimaa kubermangu aadelkond ja sõjaväeteenistus==
Eestimaa kubermangu [[baltisakslased|baltisakslastele]] oli Venemaa Keisririigi aeg hiilgeajaks ka sõjalise karjääri mõttes. Napoleoni sõdade ajal teenis Venemaa Keisririigi sõjaväes ümmarguselt 800 baltisaksa ohvitseri. Nende hulka kuulus Vene sõjaminister ja ülemjuhataja vürst [[Michael Andreas Barclay de Tolly]] ning kümneid diviisi- ja korpusekomandöre.
Vaatamata kõigile seisuslikele tõketele tõusis tol ajal esimene eestlane [[kindral]]i auastmesse. See oli 1783. aastal aadeldatud [[Johann von Michelsohnen]], kes sai [[täiskindral]]iks, armeekomandöriks ja Venemaa kõrgeima - [[Püha Andrease orden|Püha Andrease ordu kavaler]]iks.
1802. aastal loodi Lõuna-Eestis [[Liivimaa kubermang]]u kuulunud Tartus Tartu ülikoolis esimese kõrgema sõjalise õppeasutusena Venemaa Keisririigis sõjateaduse [[kateeder]], enne kateedri likvideerimist 1830. aastal jõudsid seal õppida 139 meest nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangudest, kellest 18 tõusis hiljem kindraliks (sh. kindralleitnant [[Magnus von Grotenhielm]], [[Julius von Mickwitz]], [[kontradmiral]] [[Wilhelm von Lieven]]) [[Sangaste]]st pärit krahv [[Friedrich Wilhelm Rembert von Berg]] aga [[feldmarssal]]iks, . 1832. aastal, kui Peterburis asutati sõjaväeakadeemia, sai selle ülema asetäitjaks Tartu kasvandik kindralleitnant [[Karl Friedrich Edler von Rennenkampff]] ja õppenõukogu liikmeks tema kaasõppur kindral [[Nicolai von Medem]].
==== Sõjaväeteenistuskohustus Venemaa Keisririigis ====
12. rida ⟶ 19. rida:
Uue sõjaväeteenistuse seadluse alusel kuulusid kõik Venemaa Keisririigi meessoost, vastavas vanuses ja terved elanikud kohustusliku sõjaväeteenisse kutsumisele, kuid kuna sõjaväeorganisatsioon ei suutnud vastu võtta kõiki sõjaväeteenistuse kandidaate, siis nekruteid võeti [[liisk|liisu]] teel, mida võeti üks kord elus. Liisku võtsid peamiselt [[sulane|sulased]] ja [[vabadik]]ud.<ref>[[Heino Kees]]: Eestimaa rekordid, Tallinn: Olion 1992</ref>
Ajavahemikus 1797–1874 võeti Venemaa Keisririigi sõjaväkke 100 000 eestlasest [[nekrut]]it, neist vaid 20 000 jõudis elusalt kodumaale tagasi, enamik [[invaliid]]istunult.
[[1874]]. aasta [[1. jaanuar]]i seadus üldisest [[sõjaväekohustus]]est kehtestas kõigist seisustest isikutele alates 21. eluaastast [[maavägi|maaväes]] 15-aastase (neist 6 aastat [[tegevvägi|tegevväes]] ja 9 [[reservvägi|reservis]]) ja [[merevägi|mereväes]] 10-aastase (neist 7 aastat tegevväes ja 3 reservis) teenistusaja. Värbamine hakkas toimuma [[Kroonupalat]]i asemel igasse maakonda loodud [[väeteenistuskomisjon]]ide kaudu. Eestis võeti sõjaväkke igal aastal 1200-2200 [[noorsõdur]]it.<ref>[http://www.ra.ee/dgs/guide.php?tid=77&iid=&pth=&tbn=1&lev=&lst=2&gid=24&hash=e0743f0a1fe9b62e980f53e3fe02b01d Rahvusarhiiv: Saaga: Ülevaade sõjaväeteenistuskohustusest Balti kubermangudes]</ref>. {{kas|[[Venemaa sisekubermangud]]es need aga kes kuulusid sõjaväekke kutsumisele, kuid kellel liisuheitmisel "ei vedanud" määrati II järgu reservvägedesse (''ополчение II разряда''), kuid tegevteenistusse ei kutsutud.}}
18. rida ⟶ 27. rida:
Sõjakoolides hariduse saamiseks ja edukaks sõjalise hariduse saamise üheks eelduseks oli nn vabatahtiku staatus (“''вольноопределяющий''”), kus keskhariduse saanud isik võis astudes vabatahtlikult sõjaväkke valida teenistuskohta ning omada suuremat tõenäosusut edasiseks edukaks astumiseks sõjakooli. Samuti oli võimaluseks juba kõrghariduse omandanud isikutel pooleaastane või keskharidusega isikutel 1,5 aastase tegevteenistuse läbimine selleks, et enne erruminekut teha ohvitserieksam ning minna erru reserv[[allohvitser]]i auastes. Alles pärast sõjaväereformi elluviimist avanes mitteaadliseissest isikutel võimalus asuda teenistusesse noorem ja lihtohvitseridena, kõrgemate ja juhtivate (kindralid jne) ohvitserkond oli aga endiselt kõrgema haridustaseme jm põhjustel põhiliselt kaadriohvitseride ning aadlisuguvõsade esindajate esindajate valduses.
20. sajandi alguses hakkas kujunema juba arvestatav eesti ohvitserkond. Venemaale kaotusega lõppenud sõjas Jaapaniga aastatel 1904-1905 osales umbes 10 000 eestlast, sealhulgas sadakond ohvitseri. Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal teenis keisririigi sõjaväes juba 140 eestlasest kaadriohvitseri ja reservis oli 160 lipnikku. Sõja kestel mobiliseeriti üle 100 000 eestlase.
Sõja kestel omandas ligi 2000 eestlast ohvitseri auastme ja laialdased ründekogemused. 90-nest ohvitserist, kes rajasid ja juhtisid Vabadussõjas Eesti sõjaväge tipptasemel, oli juba 13 omandanud akadeemilise sõjalise hariduse. Auastmelt olid 12 [[polkovnik]]ud ja 28 [[alampolkovnik]]ud. Kolm juhti olid teeninud diviisi [[staabiülem]]a või vastaval ametikohal, seitsmel oli [[polguülem]]a või selle abi kogemus, seitsmeteistkümnel [[pataljon]]iülema või vastav ametikoht. Eestist pärit sõjaväelased teenisid 333 Vene ordenit, sealhulgas 47 [[Püha Georgi orden]]it, mis on üks auväärsemaid maailmas.
=== Venemaa Keisririigi [[Balti laevastik]] Eestimaal ===
| |||