Aadel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
94. rida:
Venemaa aadli kujunemise aluseks oli [[Peeter I]] eelse Moskva-[[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] aadelkond. Vene aadelkond ([[bojaarid]]) kujunes välja [[vürst]]ide relvastatud kaaskondadest ([[družiina]]d). Nn. "kroonuteenijate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era- ega pärusomandiks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]]. [[Teenisaadlik]]ku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sotsiaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenusaaadliku patriotism seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riiklikku laadi. Bojaari silmis oli aadlik palgasõdur, ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. 17. sajandil hakkasid erinevused teenismõisa ja pärusmõisa vahel kaduma ning pärst tsaar Fjodor Aleksejevitsi 1682. aasta ukaasi, mis tühistas kohajärguse, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond.
[[18. sajand]]i aluses Peeter I poolt alustatud reforme Venemaal toetasid teenisaadlikud, sest just aadli hulgast värvati uusi reformide läbiviijaid ning töötegijaid, keda senitundmatutel elualadel vajati: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja diplomaate, administraatoreid ja insenere, õpetlasi. Pärast [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] loomist võttis 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele ka euroopalikke tiitleid: [[hertsog]]i-, [[krahv]]i- ja [[parun]]itiitli, mis siin varem olid puudunud.
{{vaata|Teenistusastmete tabel}}
Teenistusastmete tabeli 15. punkti kohaselt moodustasid päritava ehk "põlisaadlike" aadliseisuse: "Sõjaväe auastmetest neile, kes teenivad Ülemohvitseriks ja ei ole Aadlikud; see, kes saab ülalpool nimetatud auastme, on siis Aadlik, samuti tema lapsed, kes sünnivad, kui ta on Ülemohvitser; aga kui tal ei sünni sel ajal lapsi, kuid on varem, ja isa esitab palve, siis tuleb Aadliseisus anda ka neile, kuid ainult ühele pojale, kelle eest isa palub. Teiste auastmete, nii tsiviil- kui õukonna omade puhul aga, kes pole Teenistusastmetes Aadlikud, nende lapsed ei ole Aadlikud.
Isikliku ehk individuaalse aadliseisusesse kuulusid XIV-IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn [[ristiaadlik]]ud) ja akadeemilised aunimetused.
18. sajandil teisel poolel laiendati Vene aadli õigusi ja eesõigusi: [[Peeter III]] ukaasiga 20. veebruarist 1762. aastal ("[[Manifest aadli vabadusest]]") ja [[Katariina II]] ukaas 21. aprillist 1785. aastal ("[[Armukiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]") ([[Armukiri aadlile]]). Kinnitati aadli seisuslikud eesõigused — vabastatus kohustuslikust teenistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suurriikide teenistusse" — said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust", sealjuures tagati aadlikule "Au, elu ja vara" puutumatus. Oma "priiuse ja vabaduse" sai aadel talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi, mis andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi aga laiendas seda õigust niikaugele, et mõisnikel oli võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mõõda sunnitööle saata, mis tegelikult viis talupojad orjade tasemele.
[[Aleksander II]] vähendas aadli õigusi, kaotades [[pärisorjus]]e.
| |||