Kiiruisutamine: erinevus redaktsioonide vahel

Lühim sõit on 500 m, mis nõuab uisutajalt väga kiiret starti ja head kiirendust, ning head kurvitehnikat. Niinimetatud sprinterid saavutavad üldiselt edu 500 m ja 1000 m sõidul. 1500 m on selline distants, mida võivad edukalt läbida nii sprinterid kui ka pikkade distantside sõitjad. Distantsid 3000 m -– 10000 m nõuavad uisutajatelt jõukestvust ja kõrget [[maksimaalne hapnikutarbimine|maksimaalset hapnikutarbimist]]. Eriti tähtis on hoida oma füüsilist tugevust kogu distantsi vältel. Kiiruse lisamine lühidistantsil ja ökonoomne sõitmine pikal distantsil on täiesti erinevad olukorrad. Kiiruisutaja uisutamisasend peab olema võimalikult aerodünaamiline.

Kiiruisutamisrada on ellipsikujuline, tema pikkus on 133,33, 250, 333,33 või 400 m. 400 m pikkune rada on rahvusvaheline standardrada, sellel paikneb kõrvuti kaks 4-54–5 m laiust rada, mida teineteisest eraldab punasest plastmassist tähised. Raja sirgete lõikude pikkus on 111,95 m, väliskurvide raadius 35 m, väliskaare pikkus 97,81 m, siseurvide raadius 25 m, sisekaare pikkus 80,11 m. Välimise ja sisemise kurvi vahelise keskmise kaare raadius on 30 m.

<br>Lisaks senisele viiele distantsile on kiiruisutajatel [[2006]]. aasta [[Torino]] [[2006. aasta taliolümpiamängud|olümpiamängudel]] kavas veel kuueski medaliala -– võistkonnavõistlus. Kolmeliikmelised võistkonnad selgitavad medaliomanikud nii meeste kui naiste seas. Uut ala on tänavu MK-sarja etappidel juba katsetatud. Programmi laiendamisest teatas [[27. veebruar]]il [[2004]] [[Rahvusvaheline Olümpiakomitee]].