Aed-liivatee: erinevus redaktsioonide vahel

Aed-liivatee on 30-40 cm kõrgune [[pool-kääbuspõõsas]]. Kitsad tugevad [[leht|lehed]] on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena. [[Männas|Männastesse]] koondunud [[õis|õied]] on roosad, lillad võidvõi valkjad. Taim õitseb juunist augustini.

Eelistab päikesepaistelist ja kuiva kohtakasvukohta.

Aed-liivatee [[leht]]i ja noori [[võsu]]sid võib koguda terve vegetatsiooniperioodi kestel. Varjulises õhurikkas kohas kuivab [[ürt]] kiiresti, kasutamisel tuleks arvestada sellega, et kuivatatud taimel on tugevam maitse kui värskel.

Erinevalt paljudest teistest maitsetaimedest, säilitab tüümian oma meeldiva maitse ka pikal kuumutamisel, seega on ta ideaalne [[supp]]ide, [[hautis]]te, [[tomatikaste|tomatikastme]] ja [[puljong]]ite maitsestamisel. Eriti hästi sobib maitsetüümian [[lambaliha]]ga. Tüümian on nii [[Provence'i ürdisegu]] ehk ''Herbes de Provence'i'' kui ka [[bouquet garni]] komponent.

Vanad egiptlased kasutasid aed-liivateed [[palsameerimine|palsameerimisel]]. Kreeklased lisasid seda vanniveele ning põletasid lõhnasuitsu saamiseks templites. Roomlased lõhnastasid tüümianiga eluruume ja tõenäoliselt nendega koos levis taim ka [[Alpid|Alpidest]] põhja poole.

Keskaegsetes kloostriaedades oli aed-liivatee tuntud vürtsi- ja [[ravimtaim]]ena. Seda lisati taimekimbukestesse, mida usuti kaitsvat nakkushaiguste eest<ref>McVicar, J., Suuri Yrttikirja, WSOY, Helsinki, 2004</ref>.

Kristlikud legendid omistavad liivateele erilist pühadust ja väge. Ühe legendi kohaselt olevat taim saanud oma erilise mõju sellest, et jumalaema puhanud sellel istudes jalgajalgu. Teise pärimuse järgi kandis neitsi [[Maarja]] end Joosepiga[[Joosep]]iga laulatades liivateest pärga. Liivateed nimetatakse ka neitsi Maarja "voodiõlgedeks", sest voodis, kus ta koos Jeesuslapsukesega[[Jeesus]]lapsukesega magas, olnud teistele taimedel lisaks ka liivateed. 17. sajandil ilmunud kokaraamat soovitav liivatee ja õllega kõrvaldada häbelikkust<ref>Raal, A,. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest, Valgus, 2005</ref>.