Vikipeedia

Korea sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Luckas-bot (arutelu | kaastöö)
Robotid
124 668 muudatust
Resümee puudub
2. rida:
{{vikinda}}
[[Pilt:Warkorea American Soldiers.jpg|thumb|Ameerika sõdurid Koreas]]
'''Korea sõda''' oli militaarserelvastatud konflikti periood [[Põhja-Korea|Põhja-]] ja [[Lõuna-Korea]] režiimi vahel suure sõjategevusega [[25. juuni]]st [[1950]] relvarahuni [[27. juuli]]l [[1953]], milles osalesid Korea Vabariigi poolel USA ja veel 15 riigi sõjaväelased, kes tegutsesid ÜRO lipu all. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi poolel võitlesid Hiina ja Nõukogude Liidu üksused.
 
==Sõjategevuse algus==
25. juunil 1950 ületas 135000 Põhja-Korea väeosa [[38. paralleel]]i (Põhja ja Lõuna vaheline piir). Põhja-Korea valitsus väitis, et Lõuna väed olid ületanud 38. paralleeli ning seega on Lõuna alustanud sõda. Põhja-Korea, saanud [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidult]] abi, relvastust ja tanke, oli oma üllatuseks rünnakus üliedukas. Umbes 2/3 [[Lõuna-Korea]] sõjaväest oli sel hetkel puhkusel, jättes riigi avatuks rünnakutele. Põhja-Korea kasutas võimalust ning ründas mitut olulist pidepunkti. Mõne päeva möödudes olid Lõuna-Korea väed vähemuses ning olid sunnitud täielikult taganema. Samal ajal, kui käis sõda maa peal, pommitasid Põhja-Korea õhuväed [[Kimpo lennujaam]]a [[Sŏul]]is. Peagi, [[28. juuni]]l võtsid Põhja väed Sŏuli (pealinn) enda võimu alla. Siiski ei suutnud Põhja väed saavutada oma eesmärki: kukutada [[Syngman Rhee]] valitsust ning põrmustada Lõuna-Korea sõjavägi.
 
Rünnak Lõuna-Korea vastu tuli üllatusena [[Ameerika Ühendriigid|USAle]] ja tema liitlastele. Kui [[Ameerika Ühendriikide president|Ameerika Ühendriikide presidendile]] [[Harry Truman]]ile teatati mitmeid tunde peale sissetungi algust, siis ta oli veendunud, et kolmas maailmasõda on algamas.
 
[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] [[demobilisatsioon]] põhjustas aga Koreas olevate USA ja tema liitlaste vägedel suuri probleeme varustuse saamisega. Ligi 40% sealsetest vägedest olid nõrgad ning enamus olevast varustusest kasutu. Alles olid aga jäänud suured väed Jaapanis kindral [[Douglas MacArthur]]’i käsutuses. Truman, olles kuulnud sellest rünnakust, käskis MacArthur’il saata sõjaväelasi Lõuna-Korea sõjaväkke. Seal pidid nad tegema õhus katet, et saaks ohutult evakueerida Ameerika kodanikud Lõuna-Koreast. [[Harry Truman]] ei võtnud kuulda ka oma nõustajate soovitusi teha ühepoolne rünnak Põhja-Korea vägede vastu, vaid kasutas [[USA 7. laevastik]]ku, mis pandi [[Taiwan]]i kaitsma. Seeläbi katkes USA lubadus võita [[Chiang Kai-Shek]]’i väed. [[Hiina Rahvuslik Partei]], kes oli seeläbi Taiwanis lõksus, küsis luba sõjas osalemiseks. Ameeriklased aga lükkasid nende palve tagasi, kartes, et see julgustab Kommunistliku [[Hiina]] sekkumist. Teised läänepoolsed riigid kohe nõustusid USA tegevusega ning pakkusid omapoolset toetust. Augustiks olid aga Lõuna-Korea ja USA Kaheksas Armee, kes ennist olid saabunud appi Lõuna-Koreale alistamaks kommunistide pealetungi, aetud väiksele alale Korea kõige lõunapoolsemasse poolsaare tippu, [[Pusan]]i linnakese ümber. Ameerika varustuse, õhuvägede ja lisa abivägede abiga suudeti mööda [[Nakdong]]i jõge maha panna piir. Sellest kujundes välja meeleheitlik piiri hoidmise võitlus. Kuigi üha rohkem USA abivägesid saabus, oli olukord siiski {{kas|enam kui kohutav}}. Tundus, et Põhja-Korea on peagi saavutamas kontrolli üle kogu [[Korea poolsaar]]e.
15. rida ⟶ 16. rida:
[[ÜRO]] väed ajasid Põhja-Korea väed tagasi üle riigi [[38. paralleel]]i. Nende eesmärk päästa Lõuna-Korea oli saavutatud. Kuid olles üliedukad, tabas neid idee saada kogu Korea Syngman Rhee valitsuse alla. Seega oli USA veendunud, et peab sõda jätkama ja saatma oma väed Põhja poole. Kommunistliku Põhja-Korea hävitamine pani aga muretsema [[Hiina]], kes kartis, et UN’i väed ei kavatsegi peatuda [[Yalu]] jõe juures, mis oli Hiina ja Põhja-Korea piiriks. Kindral MacArthur oli veenunud, et sõja levitamine Hiinasse on vajalik. Truman ja teised liidrid aga keelasid sõda laialdasemaks muuta ja MacArthuril oli kästud olla väga ettevaatlik Hiina piirile lähenedes. Paraku MacArthur keeldus kuuletumast, tuues väiteks, et Põhja-Korea väed olid varustatud Hiina poolt ja seega peaks pommitama Hiina baase, kes varustasid Põhja-Korea vägesid. Vaatamata kõigele erinevatel asjaoludel siiski Hiinat terve sõja vältel ei pommitatud.
 
Hiina aga hoiatas USAd, et nad 38. paralleeli ei ületaks. Truman pidas neid hoitusi pigem asjatuks ürituseks šantažeerida UN’i[[ÜRO]] vägesid. Päev pärast seda, [[8. oktoober|8. oktoorbil]] 1950, kui Ameerika väed olid Korea vahelise piiri ületanud, saatis [[Mao Zedong]] Hiina Rahva Vabatahtlike Väed [[Yalu]] jõe äärde. Nad oli valmis piiri ületama. Mao nõudis koheselt abi ka Nõukogude valitsuselt ja nägi sekkumist olevat vaid kaitsva eesmärgiga. Mao ütles Stalinile, et kui nad lasevad USA’l terve Korea okupeerida, peavad nad valmis olema selleks, et USA Hiinale sõja kuulutab. Hiina peaminister [[Zhou Enlai]] saadeti Moskvasse, et tugevdada Mao öeldud argumente. Mao lükkas plaanitud rünnaku edasi 13. oktoobrilt 19. oktoobri peale, oodates venelaste abi. Venelaste abi jäi aga kasinaks, sest nad olid nõus õhuvägedega abistama mitte lähemal kui 96km eesrindest. [[VeneNSV Liidu õhujõud]]ude osavõtt oli aga pahaks üllatuseks Korea õhuvägedele. Nõukogude Liidu roll oli USAle sõjas teada, kuid sel teemal vaikiti, et vältida tuumainsitente ning hullemal juhul [[tuumasõda]].
 
15. oktoobril [[1950]] läks Truman [[Wake Island]]ile, arutamaks võimalust, et Hiina sekkub ning tema soovi piirata Korea konflikti ulatust. MacArthur kinnitas Trumanile, et kui Hiina üritaks tulla [[Pyongyang]]i peale, tuleks sellest suurim veresaun. [[19. oktoober|19. oktoobril]] langes Pyongyang UN’i vädege kätte.
 
Kindral [[Peng Dehuai]] käe all algas [[25. oktoober|25. oktoobril]] 1950 Hiina rünnak, 270 000 sõjaväelast tungisid peale. Hiina rünnak tabas UN’i vägesid üllatusena. Seejärel sõlmisid UN’i väed aga hiinlastega kokkuleppe, ning hiinlased taganesid mägedesse. UN’iÜRO väed aga eirasid Hiina karmi hoiatust ja liikusid ikka edasi Yalu poole. Novembri lõpus ründasid hiinlased uuesti. Läänes, mööda [[Chongchon]]i jõge liikudes tegid hiinlased maatasa mitmeid UN’i Lõuna-Korea vägesid ning andisd tugeva paugu UN’i äärmistele vägedele. Sellele järgnes [[USA 8. Armee]] taganemine, mis on Ameerika ajaloos pikim taganemine. Idas, [[26. november|26. novembrist]] kuni [[13. detsember|13. detsembrini]] hävitati praktiliselt kogu 3000-meheline [[USA Seitsmes Jalavägi]]. Mereväelastel läks paremini. Kuigi nad olid ümber piiratud ja sunnitud taganema, tekitasid nad siiski palju kahju Hiina mereväele.
 
UN’iÜRO väed, olles juba päris Põhja-Koreas, evakueerisid detsembri lõpus umbes 100 000 sõjaväelist inimest ja 100 000 Korea [[tsiviilik]]ut. Tsiviilikud laeti kõikvõimalike erinevate laevade peale ning viidi turvaliselt Lõuna-Korea tipus asuvatesse sadamatesse.
 
[[4. jaanuar]]il 1951 Kommunistliku Hiina ja Põhja-Korea väed vallutasid Sŏuli. UN’iÜRO väed on sunnitud taganema. Kindral Walker sai selles rünnakus surma, ning teda pandi asendama kindral [[Matthew Ridgway]], kes Teises maailmasõjas juhtis õhuvägesid. Ridgway hakkas koheselt tõstma ennist lüüa saanud Kaheksanda8. Armee võitlusvaimu, mis oli ennist langenud madalale. Vaatamata sellele oli olukord siiski nii sünge, et MacArthur mainis, et võibolla leiavad tuumarelvad kasutust. Märtsis 1951 võttis Ridgway poolt ellu äratatud Kaheksas Armee tagasi Sŏuli.
 
[[11. aprill]]il 1951 eemaldas president Truman MacArthuri juhpositsioonilt. {{kas|Selleks oli palju põhjuseid ning need kõik on ka dokumentides kirjas}}. MacArthuri koha võttis üle Ridgway, kel õnnestus UN’i väed edukale vastupealtungile saata. Mitmed rünnakud sundisid vastaste väed tagasi liikuma, mis tõid Hiina ja Põhja-Korea vägedele hulgaliselt ohvreid.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Korea_sõda"