Pedro Krusten: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{toimeta}}
'''Pedro Krusten''', õieti '''Peeter Krustein''' ([[21. mai]] [[1897]] [[Haku vald]] – [[14. jaanuar]] [[1987]] [[Washington]]) oli [[eesti]] kirjanik, [[Erni Krusten|Erni]] ja [[Otto Krusten]]i vend.
Pedro Krusten, õieti Peeter Krustein (1897-1987), eesti kirjanik, Erni ja Otto vendP. Krusten sündis 21. mail 1897. aastal. Harku vallas Muraste mõisa aedniku peres. Õppis Tallinnas progümnaasiumis, võttis Punaarmees osa Venemaa kodusõjast, tegutses 1920. aastate keskpaigast alates tallinnas ajakirjanikuna. lahkus 1944. a. Saksamaale, asus 1950. a. USA-sse, töötas seal 1951-67 raadiojaamas "Ameerika Hääl". Alustanud sõja-aastaid kujutavate omaelulooliste proosaraamatutega, tõusis kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" (1936) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-50. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja reportaaźe.▼
▲
Tõuke
▲Tõuke romaani loomiseks andis kirjanikule juhuslik kohtumine eestlasest sõjainvaliidiga Saksamaal. Oma romaanis ,, Laev akna taga`` on ta üsna üksikasjaliselt kirjeldanud ajendit, mis pani teda seda romaani kirjutama. Geislngenis ,Saksamaal, tuli talle kahe talutaja vahel vastu eesti sõjapime. Kirjanik hakkas ta kohta andmeid koguma. Sõitis Saksa imedate kodusse, kus ta elas. Viibis seal ka tema pulmas.Pärast pulmi kadus igasugune kontakt invaliidi ja tema naisega, aga ta hakkas elama nende elu- hakkas kirjutama nendest romaani.
Pagulasaja algust - Saksamaa-aastad - kujutavates raamatutes («Üle parda» 1946,
Krusteni pagulaseaja kõige erakordsem teos on meil siiski ka uustrükina olemas. Jutt on aastatel 1959-1963 ilmunud romaanidest
Milles oli ja on nende raamatute erakordsus? Juba 1936. aastal kirjutas Krusten kordaläinult mälestusliku taustaga romaani «Vehklemõisa aednik». Selle protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi - hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani, kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus «Juka», mis käsitles sama ainet.▼
▲Milles oli ja on nende raamatute erakordsus? Juba 1936. aastal kirjutas Krusten kordaläinult mälestusliku taustaga romaani
Kaldametsa-triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud.
Pedro Krusteni loomingut ja eesti kirjandust rikastab isikupärasuses unikaalne zhanr, mida Ilmar Mikiver on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. Jutt on lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted, mida elufilosoofiaks nimetada sobib. Domineerima pääses see ammune zhanr hilisemas loomingus (raamatud
[[Kategooria:Eesti kirjanikud|Krusten, Pedro]]
[[Kategooria:Sündinud 1897|Krusten, Pedro]]
[[Kategooria:Surnud 1987|Krusten, Pedro]]
|