Napoleon III: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot muutis: sv:Napoleon III av Frankrike |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Image:Franz Xaver Winterhalter Napoleon III.jpg|thumb|right|Napoleon III]]
'''Napoleon III''' ('''Charles Louis Napoléon Bonaparte'''; [[20. aprill]] [[1808]] – [[9. jaanuar]] [[1873]]) oli [[Prantsusmaa]] [[president]] aastatel [[1848]]–1852, Prantsusmaa [[keiser]] [[1852]]–[[1871]] ning [[Andorra vürst]] 1848–1871. Napoleon III oli [[Hollandi kuningriik|Hollandi kuninga]] [[Louis Bonaparte]] poeg ning Prantsusmaa keisri [[Napoleon I]] vennapoeg.
Charles Louis Napoleon Bonaparte elas [[1818]]. aastast ühes emaga [[Arenenberg]]i lossis [[Thurgau]]s, võttis 1830-1831 osa paavstivastasest liikumisest [[Romagna]]s ja pidas end [[Napoleon II]] surma (1832. aastal) järel [[Napoleon I]] õiguste pärijaks.
Ta kehtestas [[2. detsember|2. detsembril]] [[1851]] [[diktatuur]]i, saades eluaegseks presidendiks, ning kuulutas end täpselt aasta hiljem keisriks, luues [[Teine Keisririik|Teise Keisririigi]]. Ta tahtis muuta Prantsusmaa [[Euroopa]] tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat, kuid sisepoliitiliselt hakkasid asjad õige pea rappa jooksma ning lisaks ebaõnnestus ka [[Prantsusmaa interventsioon Mehhikos|Mehhiko avantüür]] ([[1863]]–[[1867]]). Selle tulemusena halvenesid suhted [[Habsburgid]]ega ning nii ei olnud Napoléonil [[1870]]. aastal ühtegi liitlast, kui ta oli sunnitud pärast [[Otto von Bismarck]]i [[provokatsioon]]i [[Preisimaa kuningriik|Preisimaa]]le sõja kuulutama, et vältida [[Saksamaa]] ühendamist. Kuid [[Sedani lahing|Sedan]]i all sai keisri armee täielikult lüüa ning ta ise langes sõjavangi. Seepeale kuulutati Prantsuse Teine Keisririik lõppenuks ning [[monarhia]] kaotati. Napoléon veetis oma viimased eluaastad [[Inglismaa]]l [[eksiil]]is.▼
Toime pandud riigipöördekatse eest ta vangistati [[Strassburg]]´is [[1836]]. aasta oktoobris ning saadeti Ameerikasse. Pöördunud sealt peagi tagasi, esitas ta Londonis mitmes töös, nagu „Des ideés napoleóniennes“ (1839), oma programmi, pooldades rahvasõbralikku tsesaristlikku keisririiki, pauperismi kõrvaldamist riigivõimu kaasabil jne.
Teisel võimuhaaramiskatsel vangistati vangistati Napoleon [[Boulogne]]´is 1840.aasta augustis, kuid mais 1846.aastal õnnestus tal aga [[Ham]]´i kindlusest Inglismaale põgeneda.
Pärast 1848.a. revolutsiooni pöördus tagasi Pariisi, kus valiti ta rahvuskogu liikmeks ja 1848.aasta detsembris suure häälteenamusega Vabariigi presidendiks, kellena ta ajas konservatiivset, klerikaalset poliitikat, mis kindlustas talle korda ja tugevat võimu nõudvate alalhoidlike elementide poolehoiu.
Tekkinud konflikti puhul põhiseaduse reformi pärast kehtestas [[2. detsember|2. detsembril]] [[1851]] [[diktatuur]]i, [[1799]].a. põhiseadusega sarnaneva [[konstitutsioon]]i, surus vastupanu Pariisis veriselt maha ja saades eluaegseks Prantsusmaa presidendiks, kuulutas end täpselt aasta hiljem keisriks, luues [[Teine Keisririik|Teise Keisririigi]].
Keisrina edendas Napoleon hoogsalt majanduselu, arendas Prantsumaa raudteevõrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mõnevõrra laiade masside hüveolu eest. Kuid ta absolutistliku värvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sõjaväele ja bürokraatiale, põhjustas, hoolimata mõningaist liberaalseist mööndustest, üha suureneva vabariikliku opositsiooni. Püüdes aktiivse välispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas N. koos Inglismaaga Türgimaad [[Krimmi sõda|Krimmi sõjas]] ja näis 1856. aastal [[Pariisi rahu 1856|Pariisi rahu]] järel saavutavat esivõimu Euroopa mandril. Ta tahtis muuta Prantsusmaa [[Euroopa]] tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat. Järgnevail aastail tõstis ta välispoliitikas esikohale rahvusliku põhimõtte, soodustas sõjas Austriaga 1859.a. Itaalia ühinemisliikumist, saades kompensatsiooniks [[Savoja]] ja [[Nizza]], kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist Itaalia kuningriigiga. 1863.a. ta toetas moraalselt [[1863. aasta Poola ülestõus]]u, mille Venemaa siiski maha surus kuid sisepoliitiliselt hakkasid asjad õige pea rappa jooksma ning lisaks ebaõnnestus ka [[Prantsusmaa interventsioon Mehhikos|Mehhiko avantüür]] ([[1863]]–[[1867]]). Samuti ei õnnestunud tal saada [[Preisimaa]]lt tasu erapoolekuks jäämise eest [[Austria-Preisi sõda|Austria-Preisi sõjas]], [[1866]]. aastal ega omandada 1867. aastal [[Luksemburg]]i.
▲
==Isiklikku==
Charles Louis Napoleon Bonaparte oli [[Napoleon I]] venna Louis´ja Hortense´i poeg ning oli abielus N. oli abielus Eugeńie de Montijo´ga.
{{algus}}
| |||