Tõde ja õigus: erinevus redaktsioonide vahel

Keskne teos [[A. H. Tammsaare]] loomingus on 5-köiteline epopöa "Tõde ja õigus" (1926-33), avar läbilõige Eesti ühiskonna arengust 1871870-ndaist aastaist kuni 1930-ndate aastateni; selles on esitatud lai eepiline panoraam taluelust ja linnaühiskonnast. Autori ideelise põhikontseptsiooni järgi polnud tollal valitsevates tingimustes võimalik tõe ja õiguse kooskõlani jõuda, mispärast peategelase tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir. Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega möödunud sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest – omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim – Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab Andres lohutust otsima piiblist, kuid muutub seejärel veelgi endassetõmbunumaks ja kurjemaks. Näib, et krutskimehel Pearul laabub elus kõik ladusamalt. Raskelt tabavad Andrest 1905. aasta revolutsiooni sündmused, sest poeg Ants langeb karistussalklaste kuulist ja Andres ise saab alandava ihunuhtluse osaliseks. Nüüd neab Andres jumalagi, kellelt ta seni on lootnud õiglust ja troosti. Andrese vastand Pearu on looduse poolt ilma jäetud loova tegevuse vajadusest. Ta polegi südamest kuri ja õel. Naabri kiusamises on ta väsimatu, pealegi on ta südames Krõõda pärast kadedusevari. Teda täidab ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Ent aegajalt löövad Pearu karakteris esile helgemad küljed ning siis võib ta olla lahke, sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette.