|
[[12. veebruar]]i hilisõhtul avas Punaarmee suurtükivägi kaitsjate pihta tule, mis oli aga ebatäpne ega põhjustanud kaitsel olevates üksustes kaotusi.
[[13. veebruar]]i öösel kella 2 paiku alustas vaenlane Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväe pealetungi ilma suurtükkitulesuurtükitule ettevalmistuseta. Punavägi lootis hõredatest katteüksustest lihtsalt läbi marssida, aimamattaaimamata uute väüksusteväeksuste toomist rindejoonele ning ründas tihedates ahelikes, praktiliselt rivikorras. Kaitsjad lasksid vaenlase eesmised ahelikud külmavereliselt mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks olid rünnakud lõppenud. Punaarmee kaotas surnutena 700-800 meest. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.
[[14. veebruariveebruar]]i hommikul sai Riipalu teate, et öösel oli Punaarmee vallutanud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu jõududega hoopis [[Pedaspää]] ja [[Meerapalu]] moodustades [[Lämmijärv]]e läänekaldale sillapea. Seal asunud Saksa [[õhutõrjepatarei]] meeskond oli põgenenud, jättes oma 8 [[õhutõrjekahur]]it positsioonidele maha. Õhutõrjemehed olid end siiski kogunud ning koondanud ja jäänud gruppidena metsasihtidele valvesse. EhkiEhkki läbimurde tõkestas appiruttanud Võru Omakaitse 2. pataljon, oli olukord ohtlik.
Samal hommikul saabusid kohale [[kolonel]] (''[[oberst]]'') Paul Gallas, kelle vastutusalasevastutusalla kuulus Meerpalu ümbrus ja 207. julgestusdiviisi ülem [[kindralmajor]] (''Generalmajor'') Erich Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Major (''Sturmbannführer'') Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepanekuleettepaneku, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase adjutant [[leitnant]] parun [[Engelhardt]] eestist pärit baltisakslane, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu [[Jõepera (Meeksi)|Jõepera]] ja [[Emajõgi|Emajõe]] suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.
Riipalu alustaski koheselt ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse [[tank]]i- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Teostati ka maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust.
Öösel anti suurtükiväerelvadest pidevalt tõkketuld, et raskendada vaenlasel varustuse ja isikkoosseisu juurdevedu. Õnnestus saada pihta mitmele laskemoonareele. Kõigest hoolimata õnnestus venelastelpunaarmeelastel öösel Meerapalusse hulgaliselt täiendust juurde tuua.
[[15. veebruariveebruar]]i varahommikul alustasid venelased punaarmeelased aga veidi enne kavandatud vasturünnaku algust Meerapalust läänes uut pealetungi. Kaitsjate paigutus osutus aga soodsaks. Kerged õhutõrjekahurid hävitasid peale tungivad vaenlase ründajad ilma, et vasturünnakuks valmistunud jõud oleksid pidanud lahingusse sekkuma.
Samal ajal saadi Võru Omakaitsepataljonist aga järgmine ebameeldiv teade, et [[Jõepera (Meeksi)|Jõeperas]] oli maabunud vaenlase pataljoni suurunepataljonisuurune üksus. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas kohas. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Eesti Diviisi õhukaitsemeestel oli õnnestunud Jõeperas vaenlast Lämmijärve kaldal kinni hoida ning peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja sinna saabunud [[11. Ida-Preisi jalaväediviis]]i 44. jalaväerügemendi pataljon. Veidi pärast kella 13 oli olukord Jõeperas lahendatud, sillapeal olnud vene üksus oli purustatud.
VenelasedVaenlane küll üritasidüritas üle jää uuesti suurte jõududega rünnata, tulles tihedate ahelikega üle jää. Nende taga veeti laskemoona hobusaanidel ja mõned kergesuurükidkergesuurtükid. Õhutõrjemehed märkasid aga ründavaid ahelike õigeaegselt ja avasid nende pihta tule ning surusid ründajad maha lamama. Enne, kui ründajad uuesti rünnakut jõudsid alustada, saabusid kohale saksa sööstpommitajad [[JU-87]], kes tegid rünnakul olevad Punaarmee üksused oma pardarelvadest paljal jääl kahjutuks.
Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets, kuhu Punaarmee oli hakkanud uueks rünnakuks jõude koondama. Rünnak oli ootamatu ja kiire, tekitades vaenlases täieliku segaduse nii, et mitu üksust andis end täies koosseisus vangi. Saagiks saadi ka 4 jalaväe saatekahurit, 12 keskmist [[tankitõrjekahur]]it, 24 [[Maksim-kuulipilduja]]t ja muud varustust. Mets puhastati vaenlastestvaenlasest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu -poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii ja 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste 44. rügemendi pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.
Rünnaku ettevalmistamiseks oli major (''sturmbannführer'') Riipalu tellinud diviisiülemalt Meerapalule lennukite tulelöögi.
Kell 12:55 ründaski 21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13:25 toetasid lennukid (pikeerivad pommitajad [[Ju 87]] "Stuka") peale tungivaidpealetungivaid üksusi teise pommilöögiga.
Pealetungiks koondunud üksused läksid kell 13:35 rünnakule. Kella 17 -ks oli vaenlane Meerapalus hävitatud ja Meerapalu vallutatud. Mõni tund hiljem langes Pedaspää. Peipsi järve läänekallas oli vaenlastest puhastatud. Saadi rikkalik sõjasaak, mille hulgas oli 374. laskurpolgu lipp. Täiesti tervetena saadi tagasi ka 8 sakslaste õhutõrjekahurit.
Vaenlase kaotused langenute ja vangidena võisid olla kokku üle 2000-e. Riipalu pataljoni kaotused võitlustes olid tagasihoidlikud: 9 langenut ja 30 haavatut. Saksa üksuste kaotused olid suuremad. Langenuid ja haavatuid oli kindlalt ka teistes osalenud üksustes. Paari päeva pärast andsid rünnaku läbi viinud üksused (Riipalu pataljon ja 11. Ida-Preisi diviisi 44. rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid [[Narva]] alla. Riipalu pataljon jäi paariks päevaks veel [[Tartu]]sse puhkusele.
[[17. veebruarilveebruar]]il võttis 44. grenaderirügemendi pataljon tagasi ka Piirissaare. Punaväelased olevat saarelt küüditanud 126 inimest ning mõned ka kohapeal maha lasknud.
==Hinnang==
| 