Nigol Andresen: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida:
Aastal [[1940]] sai ta [[Johannes Varese valitsus]]e välisministriks. Ta isegi tunnistas, et tal pole sel alal mingeid kogemusi, ent [[Andrei Ždanov]]i käsku tuli kuulata. Ministrina vallandas Andresen [[Eesti Pank|Eesti Panga]] presidendi [[Jüri Jaakson]]i, sest too keeldus välismaal asuvaid Eesti kullavarusid Nõukogude Liidule üle andmast. Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt annekteeriti, sai Andresenist [[28. august]]il 1940 hariduse rahvakomissar.
[[1941]]. aastal põgenes ta Venemaale ja oli üks [[Jaroslavli kunstiansamblid|Jaroslavli kunstiansamblite]] peaalgatajaid. Pärast sõda Eestisse tagasi tulles töötas Andresen Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana ja [[1946]]–[[1949]] [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium]]i esimehe asetäitjana. Kui nõukogude võim asus hävitama raamatuid, mis talle ideoloogiliselt, faktoloogia, autorite või raamatutes mainitud isikute poolest ei sobinud, siis Andresen mitte ainult ei püüdnud Eesti raamatukogusid kaitsta, vaid kaitseski, seda vaiksel moel, millest kuigi palju kirjalikke jälgi ei jäänud.<ref>[[Piret Lotman]]. "Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal." – [[Tuna]] 2007, nr.
Nigol Andresen langes [[1950]] [[EKP Keskkomitee 8. pleenum]]i otsusega koos mitme teise juhtiva kommunistiga "[[kodanlik natsionalist|kodanliku natsionalistina]]" põlu alla. Andresen vahistati [[24. märts]]il 1950 ja sai 25 aastat, kuid vabanes nn. [[Hruštšovi sula]] ajal [[1955]]. Hiljem tõmbus ta avalikust elust tagasi.
| |||