Toomas Liiv: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2010}}
'''Toomas Liiv''' ([[30. detsember]] [[1946]] [[Tallinn]] – [[20. detsember]] [[2009]] Tallinn) oli [[Eesti|eesti]] luuletaja ja kirjanduskriitik.
7. rida ⟶ 9. rida:
Kirjanduses debüteeris Liiv [[1965]] proosapalaga "Jõe ääres", luuletajana äratas tähelepanu tema tsükkel "Kase põlemine" luulekogus "[[Närvitrükk]]" (koos [[Jüri Üdi]], [[Johnny B. Isotamm]]e ja [[Joel Sang]]aga [[1971]]). Liivi esikkogust "Kurbus vikerkaarest" on üks tuntumaid luuletus "Luigele kes tappis tanki".
"[[Eesti kirjanike leksikon]]" nimetab Liivi 1970. aastate silmapaistvamate luuletajate seas kõrvuti [[Viivi Luik|Viivi Luige]] ja [[Juhan Viiding]]uga.{{lisa viide}} [[Kalev Kesküla]] sõnul oli ta "romantilise eneseiroonia kehastus eesti luules", kes dekonstrueeris poeesiat; aastatega kasvas tema luules iroonia osakaal. {{lisa viide}}Vormilt iseloomustab Kesküla tema luulet kui "proosarütmis lausetega värssideks murtud tihedat poeetilist teksti".{{lisa viide}} Nekroloogis tituleerib Elo Lindsalu Liivi Eesti [[Charles Baudelaire|Baudelaire]]'iks. Liiv oli ka üks Eesti viljakamaid kirjanduskriitikuid.
Kuu enne Toomas Liivi surma ilmunud romaanis "Minu veerandsada ehk Kuidas ma sõdisin saksa mundris NSV Liidu eest" (autor Inga Vennola) esineb Liiv Zigeuneri nimelise kõrvaltegelase nime all {http://tallinn.ester.ee/record=b2517773~S1*est}. Romaan on pühendatud Toomas Liivile ja [[Anti Liiv]]ile.{{lisa viide}}
== Teosed ==
| |||