Omakirjastuslik tegevus Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
26. rida:
Sellisel viisil levisid [[Artur Alliksaar]]e, [[Uku Masing]]u, [[Kalju Lepik]]u, [[Karl Ristikivi]], [[Harri Asi]], [[Ivar Grünthal]]i, [[Heiti Talvik]]u jpt juba varem kirjutatud või välismaal ilmunud luuletused, poeemid ja luulekogud.
Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks sai [[Paul-Eerik Rummo]] luulekogu "Saatja aadress ja teisi luuletusi". [[1972]]. aastal keelduti seda ametlikult avaldamast. Kogu levis aga laialdaselt omakirjastuslikul teel ning isegi selle esimene retsensioon pidi ilmuma omakirjastuslikus väljaandes "Vigilia".
Sellisel viisil levis ka noorte autorite looming. Esialgu ametlikult küll ENSV Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("Hees"), hiljem juba täiesti sõltumatutena ilmusid peamiselt originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I – IV), "Marm", "Kolme mehe laulud", "Kurekell", "Kamikadze" (I – III), "Meie", "Karjamaa", "Salong", "Kuller" (I – II), "Tõlet" (I – III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I – III) jpt.
| |||