Reformatsioon Liivimaal: erinevus redaktsioonide vahel

Kõige esimesi märke reformatsioonist võib täheldada [[Riia]]s. Juba [[1521]]. aastal saabus sinna esimene protestantlik jutlustaja [[Andreas Knopken]] (ka Knöpken)<ref>{{cite book |title=View of the Russian Empire During the Reign of Catharine the Second, and to the Close of the Present Century. |last=Tooke |first=William |authorlink=William Tooke|coauthors= |year=1799 |publisher=T. N. Longman, O. Rees, and J. Debrett|location= |isbn= |pages= lk. 520 |url=http://books.google.com/books?id=wBIbAAAAYAAJ&printsec=titlepage#PPA520,M1}}</ref>, kes saavutas peagi rae toetuse. [[1522]]. aastal lisandus [[Silvester Tegetmeyer]], kes veelgi innukamalt uut usku kuulutama asus. Sama aasta sügisel lubas raad ka ametlikult uue usu kuulutamise, eriti innukalt tegutses uue usu edendamisel [[linnasekretär]] [[Johann Lohmüller]].

[[1524]]. aastaks oli Riia linn ametlikult protestantliku (ehk uue) usutunnistuse omaks võtnud. Samal ajal võitis reformatsioon kiiresti pinda ka teistes suuremates Liivimaa linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas.

[[Tallinn]] otsustas uut usutunnistust vanale eelistada [[1525]]. aasta alguses, ehkki ametlikult võeti luterlik usutunnistus vastu alles [[1530. aastad|1530. aastatel]], pärast seda, kui ka [[Lübeck]] oli katoliiklusest protestantluse kasuks loobunud.<ref>Sellest ka ühes Kala artiklis. Samuti Albrecht VII raamatus.</ref> Tartus

[[Tartu]]s põhjustas usupuhastuse vastuvõtmine suure tüli [[Johann BlankenfeldigaBlankenfeld]]iga, kes samaaegselt pidi ka Riia protestantidega võitlema. Blankenfeld, kes jäi kõigutamatult katoliiklikele positsioonidele, keeldus esialgu uueusulistele väiksemaidki järeleandmisi tegemast. Narvas

[[Narva]]s ja Pärnus[[Pärnu]]s möödus reformatsioon rahulikumalt, orduvõimud otseselt jutlustajate tegevusele takistusi ei teinud, ehkki ordumeister [[Wolter von Plettenberg]] mõistis karmilt hukka [[pildirüüsted]] kirikutes. Väiksemates linnades, mis olid katoliiklike maaisandate tugevama mõju all, jäi uue usu mõju tunduvalt väiksemaks, paljud linnad võtsid ametlikult protestantliku usutunnistuse vastu alles kas vahetult enne [[Liivi sõda]] või koguni selle ajal. Vasallide seas oli suhtumine reformatsiooni väga erinev; esialgu leidis uus usk küllaltki suurt toetust, ent hiljem, kui ilmnesid poliitilised ohud, sealhulgas talupoegade ülestõusu võimalus, muutusid nad selle suhtes tunduvalt reserveeritumaks. Riia, Saare-Lääne ja Kuramaa rüütelkonnad olid luterluse suhtes küllaltki soosival seisukohal, Harju-Viru ja Tartu omad aga olid veel [[1540. aastad|1540. aastatel]] katoliiklust toetavatel positsioonidel.