Erinevus lehekülje "Laialehine hundinui" redaktsioonide vahel

ümber
P (robot lisas: csb:Wòdnô baszka)
(ümber)
}}
 
'''Laialehine hundinui''' ehk '''laialeheline hundinui''' (''Typha latifolia'') on [[Eestihundinuialised|hundinuialiste]]s niiskessugukonda kasvukohasarvatud leitavniiskuslembene iseloomulikutaim, välimusegakes taimvõib kasvada ka kaldavees. Ta on Eestis väga tavaline liik.
 
== Välimus ==
Rahvapäraseid nimetusi: '''hundikurikas''', '''hunditubin''', '''purikas''', '''soetõlv''', '''laos''', '''tainad''', '''soomõõk''', '''turunui'''
Laialehise hundinuia varre tipus asuv õisik on tõlvik ja meenutab välisilmelt nuia. Võimsa tõlviku järgi on teda teiste niiskuslembeste ja veetaimedega raske sassi ajada. Segi võib teda kergemini ajada teise samast perekonnast oleva liigiga — [[ahtalehine hundinui|ahtalehise hundinuiaga]]. Neid saab hõlpsasti eristada emas- ja isasõisiku varrel oleva vahe (3–5 cm) tõttu, mida laialehisel hundinuial ei esine.
 
== Õied ja paljunemine ==
Suured tumepruunid tõlvikud teevad hundinuiast nii erilise taime, et teda ei ole kellegagi võimalik segamini ajada. Eestis on kaht liiki hundinuiasid: [[ahtalehine hundinui]] on kitsamate lehtedega (kuni 1 sm laiad) ja peenema nuiaga. Hundinuia nimigi on tekkinud õisikust. Nimelt öeldakse, et see tõlvik on "hundikarva", see tähendab mustjaspruun. Miks ta nui on, see on kohe selge: hundinuia tõlvik on ju nuiakujuline.
Taim on kahesuguline: tal on nii emas- kui ka isasõied. Emasõied moodustavad paksu tõlviku, isasõied on peenemas tõlvikus ja harilikult heledamad kui emasõied. Pärast õitsemist ja viljastumist isastõlvik tavaliselt langeb maha.
 
Lisaks sugulisele paljunemisele võib taim levida ka vegetatiivselt, eriti [[risoom]]ide kaudu.
Hundinuial on kahesuguseid õisi: emasõied ja isasõied. Emasõied tekitavadki selle paksu tõlviku. Isasõied asuvad aga emasõitest kõrgemal ja moodustavad ka nuia, kuid hoopis peenema ja heledama. Õisiku isasosa on hoopis vähem tähelepandav ja sellest tavaliselt juttu ei tehta. Pealegi närbub see kiiresti pärast õitsemist. Õisiku emasosa püsib seevastu vahel kuni järgmise kevadeni.
 
== Kasutamine ==
Laialehisel hundinuial puutuvad õisiku isas- ja emasosa omavahel kokku, ahtalehisel hundinuial on nende vahel 3-5 cm pikkune vars.
Laialehist hundinuia on inimene kasutanud mitmeks otstarbeks. Näiteks on tema pikkadest lineaalsetest lehtedest punutud korve ja nööre. Taime risoome on tarvitatud toiduks, sest need on toitaineterikkad, sisaldades eriti tärklist.
 
== Rahvasuus ==
Ühes hundinuia õisikus on meeletul hulgal õisi. Hundinuia õitele on iseloomulik õiekattelehtede puudumine. Selle asemel on nii emas- kui ka isasõites karvakeste ring. Õitsemise ajal see lihtsalt kaitseb emakat ja tolmukaid, kuid seemnete valmimisel aitab viimastel tuule käes kaugustesse lennata. Ühes hundinuia tõlvikus võib valmida aga üle miljoni seemne. Samas on hundinuia seemned imepisikesed. Nii on näiteks ühes grammis üle üheteistkümne tuhande seemne.
Rahvapäraseid nimetusi: '''hundikurikas''', '''hunditubin''', '''purikas''', '''soetõlv''', '''laos''', '''tainad''', '''soomõõk''', '''turunui'''
 
Seemned pole ainsad hundinuia levimise vahendid. Kevadel võib järvede ja jõgede kallastel leida suuri jämedaid armilisi varsi. Need on hundinuiade risoomid. Ka igast tema risoomitükist võib kasvada uus taim. Ühestainsast risoomist kasvab tavaliselt kümme kuni kakskümmend õitsvat vart. Need on tegelikult kõik ühe taime osad.
 
Hundinui on inimesele ka mitmeti kasulik. Tema pikkadest painduvatest lehtedest võib punuda mitmesuguseid matte, korve ja nööre. Lehtede kiududest saaks valmistada isegi riiet kottide tegemiseks. Hundinuia mitme sentimeetri jämedused risoomid sisaldavad aga rikkalikult sama toitainet, mida kartulid ja teraviljadki: tärklist. Nii on hundinuia risoome mitmel pool ka toiduks kasutatud
 
[[Kategooria:Eesti katteseemnetaimed]]
[[Kategooria:Veetaimed]]
[[Kategooria:Hundinuialised]]