Erinevus lehekülje "Kirdeväil" redaktsioonide vahel

P
Esimesena püstitas hüpoteesi Kirdeväila praktilise kasutamise võimalikkusest [[1525]]. aastal Vene [[diplomaat]] [[Dmitri Gerassimov]], tuginedes [[pomoorid]]e [[13. sajand]]i meresõitude tulemustele. Sellise ekspeditsiooni teoreetiliste aluste väljatöötamisega tegeles [[Mihhail Lomonossov]], kes oma arvestused ja arutlused esitas töödes "Lühike kirjeldus erinevatest teedest põhjamerede kaudu ja võimaliku läbipääsu näitamine Siberi ookeanist Ida-Indiasse" ja "Lisandused põhjapoolse meresõidu kohta itta mööda Siberi ookeani" ([[1762]]–[[1764]]). [[Dmitri Mendelejev]] pühendas Kaug-Põhja hõivamisele 36 tööd. Ta töötas koos [[admiral]]i [[Stepan Makarov]]iga välja [[jäälõhkuja]] "[[Jermak (laev)|Jermak]]", mis valmis [[1898]].
 
Esimesena läbis Kirdeväila aastail [[1878]]–[[1879]] rootslane [[Nilssoomerootslased|soomerootslane]] [[Adolf NordenskjöldErik Nordenskiöld]] [[kuunar]]il "[[Vega (laev)|Vega]]", kes poole tee peal talvitus. Ühe [[navigatsioonihooaeg|navigatsioonihooaja]] jooksul läbis Kirdeväila esimest korda [[1932]] [[Otto Schmidt]] (1891–1956) [[aurik]]ul "[[Aleksandr Sibirjakov (laev)|Aleksandr Sibirjakov]]".
 
Juba [[2. juuli]]l [[1918]] eraldas [[Vladimir Lenin]] [[Nõukogude Venemaa]] valitsusjuhina miljon [[rubla]] Kirdeväila uurimise [[ekspeditsioon]]i korraldamiseks. Sama suurt tähelepanu osutas Kirdeväilale [[Aleksandr Koltšak]], kelle korralduse alusel moodustati [[23. aprill]]il [[1919]] Põhja-meretee komitee. Pärast valgete lüüasaamist Siberis võeti see komitee täies koosseisus üle Siberi revolutsioonilise komitee alluvusse.