Élie Ducommun: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
[[Pilt:Ducommun.jpg|thumb|Élie Ducommun, (1902)]]
'''Élie Ducommun''' ([[19. veebruar]] [[1833]] [[Genf]] – [[7. detsember]] [[1906]] [[Bern]]) oli Šveitsi[[Šveits]]i ajakirjanikrahuaktivist.
 
Ta pälvis [[1902]]. aastal [[Nobeli rahuauhind|Nobeli rahuauhinna]] kahasse [[Charles Albert Cobat]]'ga.
 
Ducommun sündis [[kellassepp|kellassepa]] peres noorimana 3 lapsest. Vaatamata [[kõrgharidus]]e puudumisele töötas ta juba 17-aastaselt [[koduõpetaja]]na, 20-aastaselt keeleõpetajana, siis ajakirjanikuna, juba 22-aastaselt ajakirja "''Revue de Geneve''" toimetajana, [[1857]] [[Genfi kanton]]i asekantslerina ja [[1862]] Genfi kantoni kantslerina.
 
[[1865]] kolis Ducammon [[Bern]]i, kus asutas ajakirja "Progress". Ta töötas Šveitsi föderaalkantselei [[tõlk|tõlgina]] ([[1869]]–1873) ja Jura–Simploni Terasekompanii [[sekretär]]ina [[1873]]–1891. Tema juhtimisel rajati alaets [[1875]] [[Jura kanton|Jura]]–Berni–[[Luzern]]i [[raudtee]], mille peasekretär oli Ducommun kuni aastani [[1903]], mil Šveitsi valitsus raudtee ära ostis. Just sellel ametikohal saigi Ducommun oma sissetuleku, millest sai rahastada oma rahualast tegevust.
 
[[1867]] aitas ta asutada [[Rahu ja Vabaduse Liiga]]t (''Ligue de la paix et de la liberté''), kuid jätkas töötamist teistel ametikohtadel. Organisatsiooni keskus asus Bernis. [[1868]] avaldas Liiga bülletääni "Euroopa Ühendriigid" ("''Les États-Unis d’Europe''"). Ducommun keeldus oma ametikoha eest [[palk]]a vastu võtmast, teatades, et soovib sellel kohal töötada ainuüksi [[idealism]]ist. Tema organisatsioonilised võimed aitasid tal edu saavutada ja ta jäi organisatsiooni [[direktor]]iks kuni oma surmani.
 
[[1891]] asutas ta koos Charles Albert Gobat'ga [[Rahvusvaheline Rahubüroo|Rahvusvahelise Rahubüroo]] (''Bureau international de la paix''), esimese valitsusvälise rahvusvahelise rahuorganisatsiooni, mis koordineeris Euroopa [[patsifism|patsifistlike]] organisatsioonide tegevust. Ta valiti selle organisatsiooni juhiks. Tegevuse eest selles organisatsioonis pälviski ta Nobeli rahuauhinna.
 
[[1886]] avaldas Ducommun [[luule]]raamatu "Viimased naeratused" (''Derniers Sourires'').
 
{{NobelRahu}}
 
{{JÄRJESTA:Ducommun, ÉlieElie}}
[[Kategooria:Šveitsi inimesed]]
[[Kategooria:Sündinud 1833]]
[[Kategooria:Surnud 1906]]
 
 
[[ar:ايلي دوكميان]]
27 934

muudatust