Johannes Vares: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Xqbot (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2006}}
[[Pilt:Johannes ja Emilie Barbarus 1931.jpg|thumb|Johannes ja Emilie Vares Pärnus 1931.]]
'''Johannes Vares''' (kirjanikunimega '''Barbarus'''<ref>[http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=4150 Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Vares, Johannes]</ref>, ka '''Johannes Vares-Barbarus'''; [[12. jaanuar]] [[1890]] ([[juuliuse kalender|juuliuse kalendri]] järgi 31. detsember 1889) [[Heimtali vald]], [[Paistu kihelkond]], [[Viljandimaa]] – [[2629. november]] [[1946]] [[Kadriorg]], [[Tallinn]]) oli [[Eesti]] luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli [[EKP]] liige 1940. aastast.
 
== Elutee ==
 
KeskhariduseTa sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis, keskhariduse omandas Vares aastail [[1904]]–[[1910]] [[Pärnu Poeglaste Gümnaasium|Pärnu gümnaasium]]is, gümnaasiumiskus ningtema klassivendadeks olid [[Jüri Uluots]] ja [[Johannes Semper]]. [[1910]]–[[1914]] õppis ta [[KiievKiievi Ülikool]]i ülikoolisis [[meditsiin]]i. Järgnevalt oli ta [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] rindearst ([[1920 - 1939]]), talle määrati [[1915]]. aastal Anna Ordu IV, Stanislause III ja Danieli II järgu ordenid. Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka [[Vabadussõda|Vabadussõjas]], kus osutatud teenete eest omistati talle [[Vabadusrist]]i I liigi III järk. Seejärel oli [[1921]]-[[1939]] arst [[Pärnu]]s.
 
[[1918]]. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus teine luulekogu "Inimene ja sfinks", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.
13. rida:
Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra [[Johannes Semper]]i toimetatud ajakirjas "[[Looming]]". Koos [[Eduard Vilde]]ga kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).
 
Aastal [[1940]], [[Nõukogude okupatsioon Eestis|Eesti okupeerimise]] järel, esitas [[Moskva]] emissar [[Andrei Ždanov]] Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks. <ref name="?Eesti Päevaleht">?Sündmused VäideJuunis vajab1940. Ždanov likvideeris Eesti kahe ööpäevaga., [[Eesti Päevaleht (Rootsi)|Eesti Päevaleht]], nr.50, 29. juuni 1990, [http://dea.nlib.ee/index.php?lid=222&byea=1990&bmon=6 kinnitusekslk algallikat1,7]</ref>. Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid. <ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>. Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: [[21. juuni]]l [[1940]] kell 22.20 andis ta president [[Konstantin Päts]]ile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn. Mongoolia tee), kuid tegelikkuses polnud neil pea mingit tegevusvabadust. <ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>. Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi"<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>, kus võis osaleda vaid üks opostisioonikandidaat, [[Jüri-Rajur Liivak]]. Järgnevalt esitas valitsus formaalse palve<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref> Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati [[6. august]]il.
 
[[24. august]]il paigutati Johannes Vares [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees|Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe]] ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. [[1941]] juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>
 
[[28. november|29. novembril]] [[1946]] leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli [[enesetapp|enesetapuga]], sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol [[Walther PP|Walther]] ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks ÜNi presiidiumi asetäitjale [[Nigol Andresen]]ile ja teine abikaasale.<ref name="Õhtuleht">[[Allar Viivik]]: [http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=211933 Enesetapp presidendilossi vannitoas], [[Õhtuleht]], 2. detsember 2006</ref> <ref name="Eesti Päevaleht"></ref> On oletatud ka seda, et ta tapeti.<ref name="Maaleht">[[Peeter Ernits]], [[Aarne Ruben]]: [http://www.maakodu.ee/index.php?page=Haridus&grupp=artikkel&artikkel=8125 Kui sa ennast maha ei lase, teeme seda meie!], [[Maaleht]], 5. aprill 2007</ref> <ref name="Õhtuleht2">[[Peeter Olesk]]: [http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=212222 Johannes Varesest uuesti], [[Õhtuleht]], 6. detsember 2006</ref>
Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri infarkti<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>, kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli [[enesetapp|enesetapuga]]. On oletatud ka seda, et ta tapeti. <ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>.
 
Ta maeti 3. detsembril 1946 [[Tallinna Metsakalmistu]]le.
 
[[1947]]. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares<ref name="Eesti Päevaleht"></ref> (neiuna Roode, 1897–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teistehulgas osa [[Hans Kruus]], [[Eduard Päll]] ja Nigol Andresen.<ref>[http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=5342&page_start=&table=Scans Foto: Emilie Varese matusest osavõtjad Metsakalmistul. Vasakult H. Kruus, E. Päll, paremalt N. Andresen ja lahkunu õde]</ref>
 
==Vaata ka==
33. rida ⟶ 37. rida:
 
== Viited ==
{{viited}}
 
<references/>
 
{{Eestipresident}}