Johannes Vares: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot muutis: uk:Йоганнес Барбарус |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2006}}
[[Pilt:Johannes ja Emilie Barbarus 1931.jpg|thumb|Johannes ja Emilie Vares Pärnus 1931.]]
'''Johannes Vares''' (kirjanikunimega '''Barbarus'''<ref>[http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=4150 Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Vares, Johannes]</ref>, ka '''Johannes Vares-Barbarus'''; [[12. jaanuar]] [[1890]] ([[juuliuse kalender|juuliuse kalendri]] järgi 31. detsember 1889) [[Heimtali vald]], [[Paistu kihelkond]], [[Viljandimaa]] – [[
== Elutee ==
[[1918]]. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus teine luulekogu "Inimene ja sfinks", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.
13. rida:
Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra [[Johannes Semper]]i toimetatud ajakirjas "[[Looming]]". Koos [[Eduard Vilde]]ga kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).
Aastal [[1940]], [[Nõukogude okupatsioon Eestis|Eesti okupeerimise]] järel, esitas [[Moskva]] emissar [[Andrei Ždanov]] Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks. <ref name="
[[24. august]]il paigutati Johannes Vares [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees|Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe]] ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. [[1941]] juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>
[[28. november|29. novembril]] [[1946]] leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli [[enesetapp|enesetapuga]], sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol [[Walther PP|Walther]] ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks ÜNi presiidiumi asetäitjale [[Nigol Andresen]]ile ja teine abikaasale.<ref name="Õhtuleht">[[Allar Viivik]]: [http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=211933 Enesetapp presidendilossi vannitoas], [[Õhtuleht]], 2. detsember 2006</ref> <ref name="Eesti Päevaleht"></ref> On oletatud ka seda, et ta tapeti.<ref name="Maaleht">[[Peeter Ernits]], [[Aarne Ruben]]: [http://www.maakodu.ee/index.php?page=Haridus&grupp=artikkel&artikkel=8125 Kui sa ennast maha ei lase, teeme seda meie!], [[Maaleht]], 5. aprill 2007</ref> <ref name="Õhtuleht2">[[Peeter Olesk]]: [http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=212222 Johannes Varesest uuesti], [[Õhtuleht]], 6. detsember 2006</ref>
Ta maeti 3. detsembril 1946 [[Tallinna Metsakalmistu]]le.
[[1947]]. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares<ref name="Eesti Päevaleht"></ref> (neiuna Roode, 1897–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teistehulgas osa [[Hans Kruus]], [[Eduard Päll]] ja Nigol Andresen.<ref>[http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=5342&page_start=&table=Scans Foto: Emilie Varese matusest osavõtjad Metsakalmistul. Vasakult H. Kruus, E. Päll, paremalt N. Andresen ja lahkunu õde]</ref>
==Vaata ka==
33. rida ⟶ 37. rida:
== Viited ==
{{viited}}
{{Eestipresident}}
|