Aleksandr Suvorov: erinevus redaktsioonide vahel

Suvorov astus armeesse [[1740]] ning sõdis [[Vene-Rootsi sõda (1741–1743)|Vene-Rootsi sõjas]] [[1741]]–[[1743]] ja [[Seitsmeaastane sõda|Seitsmeaastases sõjas]] [[Preisimaa kuningriik|Preisimaa]] vastu [[1756]]–[[1763]]. 26. augustil ([[7. september|7. septembril]]) [[1762]] sai ta [[polkovnik]]uks. Tema võidud sõjas [[Poola]]ga (vallutas [[1768]] [[Kraków]]i) sillutasid teed [[Poola esimene jagamine|Poola esimesele jagamisele]]. Poolas saavutatud võitude eest sai ta septembris 1768 [[brigadir]]iks.

Aastatel [[1768]]–[[1774]] sõdis ta [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõjas]]. Seal saavutatud võitude eest sai ta 1. jaanuaril ([[12. jaanuar]]il) [[1770]] [[kindralmajor]]iks.

Aastatel [[1777]]–[[1783]] teenis ta [[Krimm]]is ja [[Kaukaasia]]s, 1786–[[1792]] sõdis järjekordses [[Vene-Türgi sõda 1787–1791(1787–1792)|Vene-Türgi sõjas]]. 22. septembril ([[3. oktoober|3. oktoobril]]) [[1786]] sai ta [[kindral en chef|kindral ''en chef'']]<nowiki>'iks</nowiki>. 11. detsember ([[22. detsember|22. detsembril]] [[1790]] vallutas ta [[tormijooks]]uga [[Bessaraabia]]s asuva türklaste kindluse [[Izmail]]i, mida peeti vallutamatuks. Sealjuures polnud Suvorovil olulist ülekaalu elavjõus. Vallutamisele järgnesid tapatalgud, kus hukati peaaegu kõik kindluses olijad, kokku eri andmeil 26–40 tuhat inimest{{lisa viide}}.