Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel

 

===G. E. Moore===

[[George Edward Moore]] hakkas endalt küsima, mida tähendavad [[absoluutne idealism|absoluutse idealismi]] väited, nagu "[[Aja mittereaalsus|Aeg ei ole reaalne]]" või "[[Reaalsuse vaimsus|Kõik on vaimne]]". Selleks kasutas ta [[analüüs (analüütiline filosoofia)|analüüs]]i, mis tähendas tema jaoks umbes [[mõiste]]te [[definitsioon|defineerimist]], selget väljendamist ja [[parafraas|parafraseerimist]] [[terve mõistus]]e valgusel. Et terve mõistus ei ilmuta end niivõrd [[refleksioon]]is kui [[tavakeel]]es, milles ta konkreetselt, objektiivselt ja läbiproovitult avaldub, sai Moore'ist esimene [[tavakeelefilosoofia|tavakeelefilosoof]]. [[Tõesus]]e küsimusele (näiteks [[maailma olemus]]e ja [[inimese tunnetusvõime]] asjus) hakkas eelnema [[tähendus]]e küsimus. Filosoofia esmaülesandeks sai uute andmete avastamise asemel keele ja mõtlemise selitamine. Moore'i teraapiline ja radikaalsele [[keelekriitika]]le orienteeritud põhihoiak kuulutati hilisemas [[keeleline filosoofia|keelelises filosoofias]] ([[Oxfordi tavakeelefilosoofia]]) ainsaks lubatavaks hoiakuks filosofeerimisel.

 

===Loogiline positivism===

 

Umbes 1930. aastast kuni [[1940. aastad|1940ndate]] lõpuni domineeris analüütilises filosoofias [[loogiline positvism]], mida sageli samastatakse [[loogiline empirism|loogilise empirismiga]].

 

===Hiline Wittgenstein ja keeleline filosoofia===

 

[[Ludwig Wittgenstein]]i hilisfilosoofiast sai alguse analüütilise filosoofia suund, mida nimetatakse [[keeleline analüüs|keeleliseks analüüsiks]] või [[keeleline fenomenalism|keeleliseks fenomenalismiks]]. Selle suuna hiilgeaeg kestis [[1960. aastad|1960ndateni]].

 

===Kõneaktide teooria===

 

[[John Langshaw Austin]] visandas [[1950. aastad|1950ndatel]] [[kõneaktide teooria]], mida hiljem täpsustasid ja arendasid edasi [[John Searle]] ("''Speech acts''"; [[1969]]), [[Paul Grice]], [[Peter Strawson]], [[William Alston]] jt. Austini kõnelemisteooria rõhutab varem mitte tõsiselt võetud asjaolu, et kõnelemine on alati ka tegevus ning on alati sõltuv konkreetsest olukorrast. See teooria mõjutas [[analüütiline keelefilosoofia|analüütilist keelefilosoofia]]t ja [[keeleteadus]]t tugevalt, sest kõnetegude ([[performatiivne kõneakt|performatiivsete kõneaktide]]) olemasolu heitis uut valgust kommunikatsioonile ning keele toimimisele. Performatiivne kõneakt on näiteks: "Käesolevaga kuulutan ma teid meheks ja naiseks" või: "Ma ristin sind ...". Lausumise hetkel luuakse "tõsiasi maailmas".