Fenomenoloogiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
12. rida:
Kuigi fenomenoloogia on arenenud mitmes suunas, on selle mitmekesisust ühendavaks jäänud fenomenoloogiline meetod, mis lähtub eelkõige fenomeni esmasusest selle ilmingute suhtes. Fenomenoloogilise meetodi üks selgepiirilisemaid määratlusi leidub Heideggeri tuntuima teose "[[Olemine ja aeg]]" seitsmendas paragrahvis, selle selgituseks filosoofilise uurimise printsiibina täiendab Heidegger fenomenoloogilist meetodit hiljem [[fenomenoloogiline reduktsioon|fenomenoloogilise reduktsiooni]], [[fenomenoloogiline konstruktsioon|konstruktsioon]]i ja [[fenomenoloogiline destruktsioon|destruktsioon]]i komponentidega, mis üheskoos igasugust fenomenoloogilist käsitlust filosoofiast peaks kandma.
== Kirjandus ==
* "[[20. sajandi mõttevoolud]]". [[Tartu Ülikooli Kirjastus]] [[2009]], peatükk "Fenomenoloogia" lk 213–307; sisaldab alapeatükid "Fenomenoloogia" (lk 215–228, autor [[Tõnu Viik]]), "Martin Heidegger" (lk 229–262, [[Eduard Parhomenko]]), "Maurice Merleau-Ponty" (lk 263–286, [[Vivian Bohl]]) ja "Emmanuel Levinas" (lk 287–307, [[Urve Eslas]])
==Vaata ka==
| |||