Roseni deklaratsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+ wl, etc.
PResümee puudub
1. rida:
'''Roseni deklaratsioon''' -oli 1739. a.aastal [[Liivimaa maanõunik]]u [[Otto Fabian von Rosen]]i (1683–1764) sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument.
 
Roseni deklaratsiooni aluseks sai [[Virumaa]] [[Vohnja mõis|Vohnja]] [[mõis]]a möldri Jaani kaebus oma mõisniku [[Heinrich von Baer]]i vastu. Jaan süüdistas mõisnikku ülemäärases maksude nõudmises ja vägivallas. Kohalikes kohtuastmetes õigust saamata pöördus Jaan kaebusega keisrinna [[Anna Ivanovna|Anna]] poole, kes saatis selle läbivaatamiseks justiitskolleegiumile, sealt pöörduti selgituse saamiseks [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa rüütelkonna]] [[Maanõunike Kolleegium]]i poole. Vastuse saatis [[30. november|30. novembril]] [[1739]]. aastal maanõunik Otto Fabian von Rosen. See on läinud ajalukku Roseni deklaratsiooni nime all.
Rosen väitis:
*[[talupoeg]] on juba maa vallutamisest alates [[pärisori]];
 
*[[mõisnik]] võib teda kohelda oma äranägemisel;
• [[talupoeg]] on juba maa vallutamisest alates [[pärisori]];
*nii talupoeg kui tema varandus kuuluvad mõisnikule;
 
*mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa;
• [[mõisnik]] võib teda kohelda oma äranägemisel;
*talupoegade [[koormis]]ed pole seadusega piiratud.
 
• nii talupoeg kui tema varandus kuuluvad mõisnikule;
 
• mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa;
 
• talupoegade [[koormis]]ed pole seadusega piiratud.
 
Roseni deklaratsiooni alusel mõisteti Jaan valekaebuse eitamise pärast [[sunnitöö]]le, kuid vabanes peagi keisrivahetusega kaasnenud [[amnestia]]ga ning pöördus [[Vohnja]]sse tagasi. Osalemise eest talupoegade kaebekirjaaktsioonis mõisteti ta 1744. aastal [[Orenburgi kubermang]]u asumisele. Paradoksaalsel kombel tähendas see aga ka tema vabastamist pärisorjusest.