Pärgament: erinevus redaktsioonide vahel

'''Pärgament''' on eriliselt töödeldud looma [[Nahk (materjal)|nahast]] (keskajal kitse- või vasikanahast) vastupidav, hele, läbipaistmatu [[materjal]].

Enne pärgamendi kasutuselevõttu kasutati kirjutusmaterjalina nahka. Pärgament on kasutusel alates [[3. sajand eKr|3. sajandist eKr]]. Oma nime sai pärgament [[Väike-AasiaAasias]]s asunud (tänapäeval Lääne-[[Türgi]]) [[Pergamon]]i linna järgi., Antiikautoritekus andmetelsee võetiantiikautorite pärgament kirjutusmaterjalina kasutuseleandmetel kuningas [[Eumenes II]] ([[197 eKr|197]] – [[159 eKr]]) ajal umbes 180 eKr leiutati. Papüüruse sissevedu oli Pergamonis keelatud. Peagi jõudis pärgament [[Euroopa]]sse, tõrjudes sealt kõrvale [[papüürus]]e. Põhilise kirjutusmaterjalina kasutati pärgamenti [[12. sajand]]ini, hiljem asendas teda [[kaltsupaber]].

Pärgamenti valmistati töödeldud loomanahast, [[vaik|vaigust]] ja [[vetikad|vetikatest]]. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Pärgamendi eeliseks papüüruse ees oli tema suurem vastupidavus ja painduvus, sile pind ja heledam värvus. Lisaks oli võimalik kirjutada lehe mõlemale poole ja teksti sai maha kraapida. Värsket kirja sai pärgamendilt koguni kustutada, vana kirja sai ainult pimsskiviga maha hõõruda.

Naha töötlemine pärgamendiks toimus järgmiselt. Kõigepealt söövitati nahka lubjavannis, mille järel raamile paigutatud nahk kraabiti poolkuukujulise noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks, [[sidekude]] eemaldati kuni [[epiderm]]ini. Seejärel nahk kuivatati, siluti, poleeriti [[pimsskivi]]ga ja hõõruti [[kriit|kriidiga]] sisse. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. [[Parkaine]]id ei kasutatud. Karvapool oli vaidi kare ja muutus kollakaks, lihapool oli valge ja eriti sile. Lõpuks lõigati nahk joonlaua abil sobiva suurusega tükkideks. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati. Pärgamendist tehti luksusväljaandeid, lihtväljaanded kirjutati papüürusele.