Balti kubermangud: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
2. rida:
'''Balti kubermangud''' (ehk Balti provintsid) ([[vene keel]]es ''Прибалтийский край või Остзейский край'') olid 18.-20. sajandil kuni [[Venemaa Keisririik|Venemaa keisririigi]] lagunemiseni [[1917]]. aastal Venemaa provintsid - [[Eestimaa kubermang]], [[Liivimaa kubermang]] ja [[Kuramaa kubermang]] (vahel Liivimaast eraldi ka Saaremaa) ehk ligikaudu praeguse Eesti ja Läti alad ilma [[Latgale]]ta.
== Ajalugu ==
Esialgselt sattus [[1721]]. aastal Venemaa Keisririigi võimu alla ainult Eestimaa ja Läti põhjaosa (Riia linna ja [[Vidzeme]]). Ülejäänud Läti tänapäeva Läti territoorium jagunes ümberkaudsete riikide vahel: [[Latgalia]] - kuulus Poola ehk [[Rzeczpospolita]] koosseisu; [[Kurzeme]] kuulus Rzeczpospolitast sõltuvale [[Kuramaa hertsogiriik|Kuramaa hertsogriigile]]; [[Piltene]] - kuulus Taanile ja Grobinski oblast (tänapäeva [[Liepaja]]) kuulus [[Ida-Preisimaa hertsogkond|Ida-Preisimaa hertsogkonna]]le.
[[1772]]. aastal peale Esimest [[Poola jagamised|Poola jagamist]] liideti Venemaa Keisririigiga Latgale ja [[Kolmas Poola jagamine|kolmandal Poola jagamisel]] [[1795]]. aastal liideti [[Kuramaa hertsogiriik]] ja [[Piltene]] piirkond.
== Kubermangude iseloomustus ==
Kubermangude suurimad linnad oli [[Riia]], milles 256 000 elanikku, [[Tallinn]] ja [[Liepāja]], mille mõlemas 65 000 elanikku, väiksemad [[Jelgava]], milles 35 000 ja [[Tartu]], milles 42 000 elanikku, kokku oli kolmes kubermangus linnaelanikke 600489.
19. rida ⟶ 25. rida:
Maapäevade vaheajal juhendas esinduskogu maamarssal koos valitud [[Aadlikomitee]]ga (Eestimaal) talle alluva aadlikantseleiga ja [[Aadlikonvent|Aadlikonvendiga]] seda juhatava (vahetuva) maahärraga (Liivimaal), kelle ülesandeks oli ka esindada rüütelkonna huve keskvõimu juures. Nende täitevorganite ostused vaadati läbi ja kinnitati Maapäeval ning võeti täitmiseks kubermangudes reaalset võimu omavate mõisaomanike ja aadlike poolt.
== Erinevused Venemaa sisekubermangudest ==
Eesti- ja Liivimaa kubermangude vallutamisel [[Põhjasõda|Põhjasõja]] käigus alistusid [[Eestimaa rüütelkond|Eestimaa]] ja [[Liivimaa rüütelkond]] ning keiser [[Peeter I]] kinnitas nende ajaloolised eriõigused nendes kubermangudes (vastavalt [[30. september|30. septembril]] [[1710]] Liivimaal ja [[1. märts]]il [[1712]] Eestimaal), eriõigused kandsid üldnimetust [[Balti erikord]]. Erikorra alusel oli kubermangude aadlikogunemistel suur autonoomsus elukorralduse määramisel ning keisrivõimu esindajaks oli kohapesle määratud kuberner. Liivi- ja Eestimaa ning osa Soome alade haldamiseks loodi Peterburis keisri õukonna juures (''камер-контор лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел''), mille juhiks oli tingimata [[baltisakslased|baltisaksa]] päritolu isik. Samuti allutati 1718. aastal antud kubermangude kohtualluvust ning regulatsioone koordineeriv Liivi-, Eesti ja Soome asjade erilisse justiitskollegiumile (''особой юстиц-коллегии лиф-ляндских, эстляндских (и финляндских) дел''). Antud kollegiumid koondati 1738. ühisesse koleegiumisse, kuhu kuulus 2 departemangu, kuid 1740. aatal lahutati kollegiumid uuesti ning justiitskollegium allutati [[Valitsev Senat|Valitsevale Senat]]ile.
{{pooleli}}
| |||