Artur Vassar: erinevus redaktsioonide vahel

Vassar õppis [[1930. aastad|1930. aastatel]] [[Tartu Ülikool]]is arheoloogiat ning kaevas Lõuna-Eesti kalmeid. Juunipöörde ajal [[1940]]. aastal avaldas ta ettevaatlikku nõukogude-meelsust, et oma ametikohta ülikoolis säilitada. Ka Saksa okupatsiooni ajal sai ta oma tööd jötkatajätkata. [[1943]]. aastal valmis tal doktoritöö "Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng". [[1944]]. aastal püüdis ta põgeneda Läände, kuid jäi paadist maha. Tartusse naasnult koolitati ta aga ümber ajaloolaseks, sest nendest oli sõja järel suur puudus. [[Hans Kruus]]i näpunäidete järgi asus ta looma uut Nõukogude Eesti ajalookontseptsiooni. Aastate jooksul sai temast üks põhilisemaid feodalismiperioodi (13.–19. sajand) ajaloo uurijaid. Tema ja Kruusi juhtimisel kujunes Eestis ajapikku esinduslik agraarajaloo koolkond ([[Sulev Vahtre]], [[Juhan Kahk]], [[Herbert Ligi]], [[Enn Tarvel]], [[Elina Öpik]], [[Tiit Rosenberg]] jt), mis tõstis põllumajanduse ja talurahva uurimise Eestis väga heale teaduslikule tasemele. Vassara ja Kruusi juhtimisel hakati alates [[1959]]. aastast korraldama Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosioneid, kus kuni [[1970. aastad|1970. aastateni]] etendasid juhtivat rolli Eesti agraarajaloolased.