Redaktsioon: 24. aprill 2008, kell 22:22 redigeeri Andrus Kallastu (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 14 813 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 24. aprill 2008, kell 22:25 redigeeri eemalda Andrus Kallastu (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 14 813 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
7. rida: Ka Arezzo Guido poolt defineeritud keskaja helisüsteemi aluseks olevad heksakordid sisaldasid täistoonide poolt ümbritsetud pooltooni (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning olid seetõttu vastavalt antiiksele definitsioonile diatoonilised. Kuna aga Guido helirida, mis põhines G, C ja F helist üles ehitatud kattuvate helidega heksakordidele, sisaldas tihti helisid B, mida lisati moduleerimise vältimiseks A-st algavate heliridade puhul, siis erineb Guido süsteem hilisemast diatoonilisest ''musica ficta'' süsteemist. Diatoonilised on kõik seitsmehelilised heliread, mis on oktaavi ulatuses täidetud viie ~~täistooni~~tervetooni ja kahe pooltooniga, kusjuures pooltoonid on teineteisest eraldatud ~~täistoonidega~~tervetoonidega. Diatoonilised on näiteks [[loomulik mažoor \| loomulik mažoorne helirida]] (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon), [[loomulik minoor \| loomulik minoorne helirida]] (~~täistoon~~tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning [[kirikuheliread]].

Diatoonika: erinevus redaktsioonide vahel