'''Diatoonika''' (kr. ''dia'' + ''tonos'' - tuletatav [[tervetoon | täistoonidest]]idest) on "[[helisüsteem]], mis moodustub ainult [[alusheli]]dest või mis tahes [[helistik]]us oleva [[helilaad]]i altereerimata astmetest"<ref>Habela, Jerzy 1972: "Muusika sõnastik", tlk. Guno Tõnismann. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn. 27</ref>.
'''Diatoonika''' mõiste algtähendus seostub vana-kreeka mõistega "diatoonilist liiki (''genus'') [[tetrakord]]", mis sisaldas ühe [[pooltoon]]i ja kaks [[tervetoon | täistooni]]i. Tetrakordi teisteks liikideks olid kromaatiline ja enharmooniline tetrakord.
Ka Arezzo Guido poolt defineeritud keskaja helisüsteemi aluseks olevad heksakordid sisaldasid täistoonide poolt ümbritsetud pooltooni (täistoontervetoon + täistoontervetoon + pooltoon + täistoontervetoon + täistoontervetoon) ning olid seetõttu vastavalt antiiksele definitsioonile diatoonilised. Kuna aga Guido helirida, mis põhines G, C ja F helist üles ehitatud kattuvate helidega heksakordidele, sisaldas tihti helisid B, mida lisati moduleerimise vältimiseks A-st algavate heliridade puhul, siis erineb Guido süsteem hilisemast diatoonilisest ''musica ficta'' süsteemist.
Diatoonilised on kõik seitsmehelilised heliread, mis on oktaavi ulatuses täidetud viie täistooni ja kahe pooltooniga, kusjuures pooltoonid on teineteisest eraldatud täistoonidega. Diatoonilised on näiteks mažoorne helirida (täistoontervetoon + täistoontervetoon + pooltoon + täistoontervetoon + täistoontervetoon + täistoontervetoon + pooltoon), loomulik minoorne helirida (täistoon + pooltoon + täistoontervetoon + täistoontervetoon + pooltoon + täistoontervetoon + täistoon +tervetoon) ning kirikuheliread.
