Elina surm
|
See artikkel räägib ballaadist; ooperi kohta vaata artiklit Elina surm (ooper). |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
"Elina surm" (samuti "Luuletus Elina surmast" või "Laul Elina surmast") on tuntud Soome kalevalamõõduline ballaad.
Taust muuda
"Laul Elina surmast" on pärit 15. või 16. sajandist ning tegevus toimub Vesilahti vallas Narva külas Laukko häärberis. Sisu puudutab üht Soome ajalooliselt märkimisväärsemat aadlisugu Kurki, täpsemalt ajaloolise Üla-Satakunna ringkonna kohtunikku Klaus Kurki (surnud u 1477). Surmalaulu esialgset loojat peetakse harituks, kuna ta on muu hulgas olnud teadlik euroopalikust ballaadivormist ja traditsioonidest. On arvatud, et nii keerulise süžeega ballaad ei võinud aastasadade jooksul üksnes suulise pärimusena säilida, vaid sellest pidi olema ka kirjalik ülestähendus. Siiski varaseim, võimalik, et üks esimesi kirjalikke märkmeid ballaadist pärineb alles 18. sajandist. 19. sajandi alguses töötas Laukko härrastemajas koduõpetaja Elias Lönnrot, kes koostas luuletuse 18. sajandi kirjalike märgete ja Vesilahtist kogutud suuliste vestmiste põhjal. Selle avaldas ta 1840. aastal oma teoses "Kanteletar".
Elina surmalaulust on valminud 1910. aastal helilooja Oskar Merikanto ooper "Elina surm" ja aastal 1938 film režissöörilt Kalle Kaarna. Samuti on loost kirjutatud näidendeid.
Sisu muuda
Laukko härrastemaja leseks jäänud isand Klaus Kurki saabub saja ratsumehe seltsis neiu Elina tallu piigat ostma. Elinat silmates hakkab ta uutele pulmadele mõtlema. Kui Elina on küllalt veendunud Klausi korduvatest kinnitustest, et kõik mõisatööd teeb ära teenijatüdruk Kirsti, nõustub ta kihlumisega. Aga Kirsti, keda varem oli peetud Laukko mõisa perenaisena, ei taha Elina teenijannaks hakata ja väidab Klausile, et Elina petab meest sulase Uoleviga. Klaus nõuab asitõendeid. Kirsti teebki talle ettepaneku, et mees valetaks Elinale mitmeks nädalaks pikemale põhjareisile mineku kohta ja seejärel peidaks end Aumaste aita. Klausi lahkudes hakkab Kirsti Elinat igat moodi kiusama ning lõpuks tal õnnestubki Uolevi vale abil Elina kambrisse ahvatleda, kuhu ta nad luku taha paneb. Kuuldes, et Uolevi on läinud Elina kambrisse, raevub Klaus nii, et paneb maja põlema. Elina sirutab oma käe aknast välja, aga Klaus lõikab mõõgaga ta abielusõrmusega sõrme ära. Elina näitab aknast nende vastsündinud poega ning palub enda ja lapse elule armu, aga Klaus väidab lapse isa Uolevi olevat. Siis soovib Elina näha oma ema, kelle Uoti kohale kutsub. Ka ema anub Elinale armu, aga Kirsti õhutab tõrva ja püssirohtu tulle lisama, et maja rutem maha põleks. Elina ja ta ema vahetavad veel mõne sõna, enne kui tuli Elina neelab. Mõne nädala pärast surevad mõisa lehmad ja hobused. Klaus on murest murtud, nutab ning jutustab vana mehena end ilmutanud Jeesusele, kuidas ta oma abikaasa ja poja surnuks põletas. Seepeale Jeesus teatab, et Klaus ja Kirsti, nagu kõik patused, lähevad põrgusse, aga Elina, ta poja ja Uolevi hinged on läinud taevasse. Seejärel Klaus uputab end.
Tõestisündinud lugu või väljamõeldis muuda
Eelpool kirjeldatud juhtumite tegeliku ajaloolise vaste üle on kaua arutletud ning vaevalt on need 15. ja 16. sajandi vahetusel elanud Üla-Satakunna ringkonna kohtuniku ja piiskop Arvid Kurki perekonnas aset leidnud. On variante, kus peategelane oleks olnud Klaus Kurki emapoolne vanaisa Klaus Lydekesson Diekn[1], aga seegi teooria on ebausutav. Rahvaluuleteadlased on täheldanud, et jutustus pruudi surnuks põletamisest on üldeuroopalik legend.
Viited muuda
Teemast mujal muuda
- Agricola: Elina surm, Vestmine Elina surmast, Kanteletar
- Elina surmaruno taustast