Ava peamenüü

"Eestlase aeg" on Lauri Vahtre 2001 ilmunud raamat.

Aastal 1984 kaitses Lauri Vahtre Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas Sulev Vahtre juhendamisel diplomitöö "Eesti rahvakalendri majanduslikust ja ideoloogilisest tagapõhjast".[1]

Lauri Vahtre kandidaaditöö käsitles eesti rahvakalendrit ja eesti rahvapärast ajaarvamist, töö on ilmunud raamatuna "Eestlase aeg" aastal 1991 ja täiendatud kordustrükina aastal 2000.

Lauri Vahtre väitel erines eesti traditsioonilise rahvakultuuri ajataju nüüdisaja inimese omast selle poolest, et toonase ajataju alusteks olid korduvus ehk tsüklilisus (nagu loodus muutub perioodiliselt) ja kvaliteetsus – aega mõisteti reaalse jõuna, mis on hea või halb, püha või mittepüha.[2]

Põlluharijate ühiskonna ajaarvamisele on Lauri Vahtre väitel iseloomulik korduv ühesuguste perioodide tsükkel, müütiline ja ajatu hingedeaeg langeb kokku põllumajandusaasta lõpuga. Aasta võib tähendada tegelikku kalendaarset aastat või lihtsalt üht aja lõiku. Kui aega ei arvestata lineaarselt, võib aasta algust lugeda millisest tahes sündmusest või muutusest looduses. Päev ja suvi on tähtsamad ajaperioodid põllumajanduslikule kultuurile, samas kui kütikultuuris on otstarbekamad pikemad sesoonsed perioodid.[2]

Lihtrahva arusaamad ajast ei olnud Lauri Vahtre väitel väga kindlalt struktureeritud – kõrvuti võisid eksisteerida kujutelmad aja taastulekust ja kujutelmad iseseisvast kõrvalajast ehk ajavälisest ajast, mis seisis paigal ja või mis voolas väga aeglaselt (müütiline aeg).[2] Kõrvalaja näitena toob Vahtre hingedeajale vastanduva või sellest väljapoole jääva aja – väljaspool hingedeaega elasid surnute hinged Vahtre väitel selles kõrvalajas, mitte "enne", "pärast" ega "praegu".[3]

Nädalapäevadest eristuvad ülejäänud päevadest neljapäev, laupäev ja pühapäev, mis on teistest märgilisemad. Lauri Vahtre hinnangul võib selle taustaks olla varasem viiepäevane ajaarvamissüsteem lisaks hilisemale seitsmepäevasele. Vastavalt oleksid neljapäev ja laupäev võrreldavates positsioonides, neljapäeva ja laupäevaga seotud kombestikul on eesti rahvakalendris kokkulangevusi.[4] Vahtre hinnangul võib nädalapäevade maagiline arvestamine olla eesti rahvapärimuses enamalt jaolt hilisem ja laenuline nähtus, kuid see ei välista võimalust, et säärasel kommetel võib olla ka eesti traditsioonis väga arhailine kiht.[5]

Vahtre märgib, et hiljemalt 17. sajandil tundsid eestlased nii päikesekella kui ka tunnijaotust, kuid igapäevaelus neil põhinevat ajaarvamist ei kasutatud. Tavapäraselt lähtuti päikese ööpäevaseid liikumisi järgivatest ajamääratlustest, näiteks "koidu aeg", "päikesetõus", "keskhommik", "enne lõunat", "kukelaulu aeg".[6]

ViitedRedigeeri

  1. Sulev Vahtre juhendatud diplomi- ja lõputööd ning väitekirjad. Kleio. Ajaloo ajakiri. 1996. 2 (16), lk 70.
  2. 2,0 2,1 2,2 Mairi Kaasik. Aja kategooria eesti imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu 2010, lk 39.
  3. Mairi Kaasik. Aja kategooria eesti imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu 2010, lk 61.
  4. Mairi Kaasik. Aja kategooria eesti imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu 2010, lk 43–44
  5. Mairi Kaasik. Aja kategooria eesti imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu 2010, lk 27
  6. Mairi Kaasik. Aja kategooria eesti imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu 2010, lk 42