Eestiitel

Eestiitel on raamatus eeslehele järgnev ja tiitellehele eelnev lehekülg, millel on raamatu pealkiri, mõnikord ka autor, ilmumisandmed või kirjastuse signeet. Eestiitel on enamasti vähema tekstisuuruse ja -kujundusega kui tiitelleht.

Eestiitel 1897. aastal Prantsusmaa Põllumajandusministeeriumi välja antud Seine'i departemangu põllumajanduslike ja statistiliste kaartide atlases (1892. aastal läbi viidud uuringu tulemused). Atlases on kokkuvoldituna 15 kaarti ja tabelit koos selgitavate tekstidega. David Rumsey ajalooliste kaartide kogu.

Eestiitel kujunes välja 15.–16. sajandil, kui raamatute väljaandjad lasid trükkida raamatu raamatuploki tühja esimese lehega. Selle tühja lehe ülesandeks oli kaitsta raamatu tiitellehte ja frontispissi määrdumise ja kulumise eest köitmisprotsessis, samuti aja jooksul, mil arvukad raamatuplokid seisid laos köitmise ootel.

17. sajandil, mil raamatuid toodeti massiliselt, kuid köitmine polnud ikka veel kirjastamisprotsessi osa, olid raamatupoodides ja -ladudes müügis sajad ühesugused tühja välislehega raamatuplokid ning raamatumüüjate abistamiseks hakati sellele välimisele tühjale lehele trükkima tavakirjas teose pealkirja. Peagi sai see levinud standardiks.

Enne 19. sajandit hoiti raamatuid riiulites mitte seljaga, vaid eeslõikega vaataja poole. Tavaks sai kas kirjutada raamatu pealkiri eeslõikele (eeslõiketiitel) või lõigata pealkiri eestiitlilt välja ja kleepida see kaane külge, nii et jäi eeslõike ette murtuna vaatajale nähtavale. 18. sajandi lõpul, mil hakati raamatuid riiulitesse panema selg väljapoole, kleebiti eestiitlilt lõigatud pealkiri raamatu seljale.

19. sajandil hakkasid kirjastused kujundama ka raamatuselgi. Sellest ajast on arvamusi erinevaid, kas eestiitel paks raamatusse jääma või mitte. See jäi siiski levinud praktikaks ja alles 20. sajandi lõpul on kirjastused hakanud eestiitlit kulude kokkuhoiu pärast ära jätma.