Ava peamenüü

Eesti talukoer on mitmekülgne Eesti rahvuslik koeratõug, 20. sajandi 30. aastatel Eesti Lambakasvatajate Seltsi algatatud tõuaretuse tulemus. Aretajate eesmärk oli kasvatada taludele sobilik õue- ja karjakoera tüüp, mis jäi aga pärast teist maailmasõda soiku.

AlgusRedigeeri

Aastal 1936 hakkas Eesti Lambakasvatajate Selts koguma andmeid Eesti külakoera (õuekoera) ehk muri-tüübi leviku kohta ja säilinud koeratüüpi standardiseerima. Töö eesmark oli leida kohad, kust soovi korral saaks suguloomi hankida. Põllutöökoja kulul sooritas loomaarst Gabriele Tehver (osa reisist tegi kaasa ka instruktor-loomaarst hr H. Talts) ringreisi Eesti jäärajaamades ning käidi ka majapidamistes, kus teati olevat muri välimusega koeri.

Muri-tüüpi koeradRedigeeri

Sel ringreisil tõdeti, et kümmekond aastat varem (1928) oli Eestis murisid palju rohkem kui 1938. aastal, mil koerakatk oli paljud koerad hävitanud. Maal oli suur emaste põlgus ja toimus vabapaaritus, mille tõttu olid murid segunenud teiste sisse toodud, suuremate koeratüüpidega. Arvati, et kui midagi ette ei võeta, on see tüüp hävimas. Nähtud muridest olid paljud juba vanad, isased kastreeritud ja suguvõimelisi emaseid oli üsna vähe.

VälimikRedigeeri

Üldine. Jässakad, tüsedad loomad, jalad on lühemad ja jämedamad kui saksa spitsidel või soome püstkõrvadel. Profiil on õõnes, kõrvad kõrge asendiga, kas poollontis või kikkis. Otsmik üsna kumer, ninamik sarnaneb tüseduselt ja kujult põhjamaa püstkõrvaliste omaga. Silmad veidi ovaalsed või ümarikud ja tumedad. Karv pikk, sile, väga tiheda aluskarvaga. Värvuselt on murid mustad, hallid, kirjud ja kollased; vähe leidub ka valgeid murisid. Paks puhmas saba on rõngas.

Mõõdud. Mõõdeti 30 koera. Mõõduriistana tarvitati ainult mõõdurihma, sest sirklit koerad väga pelgasid. Mõõdud varieerusid.

  • Turja kõrgus 30–45 cm; kõige sagedamini 38–40 cm.
  • Kere pikkus 35–60 cm; kõige sagedamini 45–50 cm.

Välimiku proportsioonid olid enam-vähem püsivad; variatsioonid olenevad üldsuurusest. Tüsedamad ja suuremad murid olid Muhu-, Saare-, Tartu- ja Võrumaal; Pärnu-, Harju- ja Virumaal leiduvad murid olid kasvult väiksemad ja tüübilt õrnemad.

TunnustusRedigeeri

Põllutöökoja ülesandel toimus 29. aprillil 1938 Tartus Eesti Lambakasvatajate Seltsi nõupidamine talukoerte (karja- ja õuekoerte) tõu aretamise üle, millest mitmed selle ala eriteadlased osa võtsid. Nagu koosolijad märkisid, oli Eesti taludes talukoerte tõuaretus hädavajalik.

Põllutöökoja huvi oli saada häid põllumajanduslikke koeri ja neid võiks piiritleda järgmisena (nimetused on andnud professor Saral):

  • õuekoer, keda koosolek soovitas nimetada muriks: tüüp peaks olema hallikas, paksu karvaga, rõngas sabaga;
  • karjakoer (krants) on must või pruunika karvaga krants valge kaela ja enam-vähem lokkis karvaga.

Karjakoertest otsustati võtta aretusse šoti lambakoer ehk kolli ja õuekoera puhul kasutati ungari kuvasze ja meie muri-tüüpi.

Pikakarvaline kolli Kuvasz

Soovitati ka ühtse tõu loomist, kuid leiti, et õuekoer, kes öösel valvab, ei saaks hoolas olla päeval karjas.

Tõuaretuse alusedRedigeeri

Karjakoer – krantsRedigeeri

See tüüp oli hästi fikseeritud. Esimesed kollid toodi Eestisse 1934. aastal (Pärivere J. Hansen ja Vana-Kuustse J. Ottas) koos tõulammastega.

Ottas aretas alates 1934. aastast ristpaaritamise teel eeskujulikku karjakoera, kasutades algmaterjaliks emasloomadena kohalikku külakoera ja isasena puhttõulist musta šoti lambakoera, sama tõugu, mis Pärivereski. Saadud järglasi oli paaritatud ikka sama tõu isastega. Need olid kasvult väheldased, välimuselt pika- ja silekarvalised, mustad, valge rinnaesisega ning valgete varvastega. Esimese põlvkonna järglastel ei olnud karjakoera instinkti. Teine põlvkond töötas juba karjakoerana, kuid neil puudus töös järjekindlus ja nad käitusid loomade ajamisel tormakalt. Kolmandast põlvkonnast alates olevat järglased karjakoerana täiesti oma ülesande tasemel. Koerad töötasid ideaalselt.

Õuekoer – muriRedigeeri

Muriga oli raskem, sest polnud kindlat aretustüüpi. Vaated aretuse algmaterjali üle läksid lahku. Kuigi soovitati katsetada kuvaszidega, pidi aretuseks abi tooma hoopis Põhjamaalt (spitsid) – Lapist või Soomest. Lõunamaade koeratüüpe taheti vältida.

EeskiriRedigeeri

Et oleks võimalik asutada koerte kasvandusi ja hankida sinna koeri välismaalt (või ka kodumaalt), võttis lammaste tõuaretuse komitee vastu ajutise "Põllumajanduslikkude tõukoerte eeskirja". See võimaldas maksta abiraha talumajanduslike tõukoerte aretajatele ja kasvatajatele. Põllutöökoja 1938/39. aasta eelarves oli juba esimene abiraha eraldatud. Hakati välja töötama koertekasvatajate ülemaalist võrku.

Põllumajanduslikkude tõukoerte eeskiriRedigeeri

1) Põllutöökojal on õigus anda abiraha tõukoerte aretamiseks, tõukoerte ostmiseks nii kodu- kui ka välismaalt ja anda toetust koerte tõuaretusega tegelevatele organisatsioonidele.

2) Abiraha antakse karja- ja õuekoerakasvandustele, uute tõukoerte ostmiseks kodu- või välismaalt ja autasudeks koerakasvandustele, koertenäitustele ja koerakasvanduste hindamise tarvis minevateks sõidukuludeks. Abiraha on Põllutöökoda andnud koerte tõuaretust juhtivale organisatsioonile, Eesti Lambakasvatajate Seltsile tõuraamatu pidamiseks ning sõidu- ja üldkuludeks, mis koerte tõuaretusega kaasas käivad.

3) Abiraha on selts andnud koerte kasvanduste asutamiseks ning tõukoerte ostmiseks välis- ja kodumaalt. Koerakasvanduseks loetakse majapidamist, kus peetakse vähemalt kolme emast tõukoera.

4) Abiraha saamisel on kohustatud abirahasaajad sõlmima Eesti Lambakasvatajate Seltsiga lepingu. Lepingu kava kinnitab Põllutöökoda.

5) Abirahad tõukoertele määrab Põllutöökoja juures asuv Lammaste Tõuaretuse Komitee.

Tõukoerte kasvandusedRedigeeri

1) Tõukoerte kasvandus on selleks tunnustatud majapidamine, kus aretatakse ja õpetatakse kõrge väärtusega tõukoeri, sihiga anda põllupidajatele tõukoeri sugumaterjaliks ja õpetatud koeri tarbekoerteks.

2) Tõukoerte kasvandusteks tunnustatakse majapidamised, kus peetakse ja õpetatakse õue- ja karjakoeri, vähemalt kolme emast tõukoera ja kutsikaid.

3) Tõukoerte kasvandusel peab olema koerte maja või koerte majakesed, kuhu on võimalus koeri paigutada soo ja vanuse järgi. Kasvandused on kohustatud pidama tõukoerte raamatut.

4) Tõukoerte kasvandusteks tunnistatud majapidamised on kohustatud alaliselt koeri õpetama ja koerte võimis- või oskusvõistlustest osa võtma.

5) Võimis- või oskusvõistlusi korraldatakse koerte kasvandustes või põllumajanduslikel näitustel. Korraldaja on Eesti Lambakasvatajate Selts. Koerte kasvandusi hindab komisjon.

6) Tõukoerte, kasvanduste hindamise korra ja koerte võistluste kavad kinnitab Põllutöökoda.

7) Tõukoerte kasvanduste omanikele võib Põllutöökoda anda hindamiskomisjoni ettepanekul erilisi toetusi ja autasusid.

Eesti tarbekoerte tõuraamatRedigeeri

Eesti tarbekoerte tõuraamatul on kaks jaotust: karja- ja õuekoerte tõuraamat.

Karjakoerte tõuraamatusse märgitakse õpetatud kolli-tõugu ja teisi karjakoerteks tunnustatud tõukoeri, õuekoerte tõuraamatusse märgitakse muri-tüüpi koeri.

Tõuraamatusse võtmist toimetatakse koerte oskusvõistlustel koerakasvanduste hindamistel ja teistel aegadel.

Üksikasjalised juhtnöörid koerte tõuraamatusse võtmiseks ja koerte tõumäärustikud annab Põllutöökoda.

AllikadRedigeeri

  • ERA.14.5.788. Eesti Lambakasvatajate Selts.

KirjandusRedigeeri

Ajalehed on saadaval: Digiteeritud Eesti Ajalehed

  • Tehver. G. Talukoertest. // Eesti Talu 1938.
  • Talukoerast. (Küsimused-vastuseid) // Põllumajandus (1938) nr 13, 6. aprill
  • Andmeid puhtatõulistest muridest. // Põllumajandus (1938) nr 22, 15. juuni
  • Murist. (Küsimused-vastuseid) // Põllumajandus (1938) nr 42, 25. oktoober
  • Krantsid ja murid aretamisele. // Rahvaleht (1938) 30. aprill
  • "Muri" – õue, "Krants" – karja. // Uus Eesti (1938) 30. aprill
  • Veel üks revolutsioon. // Uus Eesti (1938) 04. mai
  • Maatõugu koer. // Päevaleht (1939) 21. mai
  • Jaama, Kr. Talukoerte tõuaretus // Põllutöökoja aastaraamat VIII 1939/40 (Tallinn, 1940) lk 169–171

VälislingidRedigeeri