Eesti nüüdiskirjandus
Eesti nüüdiskirjandus on tänapäeval Eestis loodud või eestikeelne kirjandus. Nüüdiskirjanduse alguseks loetakse üldjuhul ligikaudu 1990. aastat, sellele eelnes Eestis Nõukogude Eesti kirjandus ehk kodueesti kirjandus, Läänes pagulaseestlaste seas aga eesti pagulaskirjandus ehk väliseesti kirjandus.
Eesti nüüdiskirjandusele on paljude kirjandusülevaadete järgi iseloomulik fragmentaarsus, milles ei domineeri ükski kindel kirjandusvool ega stiil. Küll on seda iseloomustatud niisuguste märksõnadega nagu kapitalistlik realism (vastandina varasemale sotsialistlikule realismile) ja uusausus. Luules valitseb vabavärss.
Eesti 2000. aastate kirjandust on iseloomustatud selliste väljenditega nagu kapitalistlik realism ja uusausus. Ka nüüdsed rühmitused nagu TNT! ei ole osutunud püsivaiks. Taas on esile tõusnud sotsiaalsed teemad, sealhulgas naiskirjandus ning lõhe eesti- ja venekeelse kogukonna ajalookäsituste vahel. Ajalooteemade käsitlusega on torganud silma Ene Mihkelson ja Soome autor Sofi Oksanen, keda tugevate Eesti-sidemete tõttu võib osalt ka Eesti kirjanikuks pidada. Irooniliselt on kujutanud eesti rahvuslikku identiteeti Andrus Kivirähk, kuid ka luuletaja Indrek Mesikepp (fs) ning laiemalt ulme- ja kriminaalromaanikirjanikuna tuntud Indrek Hargla.