Ava peamenüü

Eesti maalammas on Eesti põline lambatõug, mis on hästi kohanenud kohaliku ilmastikuga.

IseloomustusRedigeeri

Eesti maalammas on väga vastupidav, söötmis- ja pidamistingimuste suhtes vähenõudlik ning hästi kohanenud. Jäärad on enamasti sarvedega, pea on väike (laius 12 cm, pikkus 20 cm), kõrvad lühikesed. Saba on lühike (1948. aastal Saaremaalt kogutud andmetel keskmiselt 23,6 cm), kere võrdlemisi lühike (64–70 cm), selg sagedasti nõgus, laudjas luipu, turja kõrgus 55–58 cm, rinna laius 16–18 cm ja ümbermõõt 78–80 cm. Pea ja jalad ei ole kaetud villa, vaid läikiva karvaga. Villa värvus on valge, hall, pruun, must; vill on jäme, koosnedes alus- ja pealisvillast. Pealisvillkarvad on jämedad, sirged ja alati alusvillkarvadest pikemad, talvel on neid 15% villakust. Alusvillkarvasid on talvel 80% ja üleminekukarvasid 5%, toimub karvavahetus: suvel väheneb alusvillkarvade osakaal. Villatoodang on keskmiselt 2 kg. Täiskasvanud jäärad kaaluvad 40–55 kg, uted 35–45 kg, olenevalt söötmisest. Maalambad on viljakad (kaksikud, kolmikud, nelikud), tallede sünnikaal 2–3 kg, talled on tugevad ja haigestuvad harva, kaheksakuuselt kaaluvad noorlambad 20–25 kg. Hästi süüa saades annab utt neljakuusel imetamisperioodil 80–150 kg piima. Liha on jämedakiuline, nuumamisel ladestub rasv naha alla ja siseelundeisse.[1]

Esimesed ülesmärked Eesti maalambastRedigeeri

Esimesed kirjalikud andmed maalamba kohta pärinevad 18. sajandi lõpust.[2] Põhjalikud andmed Eesti maalambast pärinevad Kristjan Jaamaalt 1959. aastast: eesti jämevillaline maalammas kuulub põhja-lühisabaliste lammaste hulka, majandusliku klassifikatsiooni järgi kasukanahalammaste sekka.[1]

Maalamba säilitamineRedigeeri

Maalambaentusiastid on palju ära teinud maalamba säilitamiseks. Esialgu koonduti Eesti maalamba ühingusse (EMLÜ), et leida üles võimalikult palju maalambaid ja võtta need kaitse alla. Nüüdseks on sellest ühingust välja kasvanud teisigi maalammaste hoiuühendusi, üks olulisemaid on Kihnu maalambakasvatajate selts. EMLÜ-l oli andmeid, et maalammas võib olla säilinud küllalt arvukalt Lääne-Eestis, vähesel määral Lõuna-Eestis ja mujalgi. Ohustatud põlistõuge peetakse väärtuslikuks kogu Euroopas, seepärast taotleti Eestimaa Looduse Fondi maalambaprojekti juhi Kaia Lepiku eestvedamisel UNESCO toetust, et teha maalamba kohta teaduslik analüüs. UNESCO pidas projekti väga oluliseks ja andis selle tarbeks raha, toetust leiti ka muudest allikatest.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Ärmpalu-Idvand, A. 2009. Kihnu maalammas on elus ja hea tervise juures. Eesti Loodus, 10: 6–12.
  2. Lepik, K. 2011. Ohustatud tõud ja põlistõud. Eesti Loodus, 2: 29–31.
  3. Saarma, U. 2009. Eesti ja Euroopa põlislammaste lugu kahe teadusuuringu valguses. Eesti Loodus, 10: 13–17.
  4. Kihnu Maalambast, KIHNU MAALAMBA TÄNAPÄEVANE KIRJELDUS, Kihnu Maalambakasvatajate Selts
  5. 22.jaanuar 2016 13:04, Kihnu maalammas on nüüd ametlikult tunnustatud tõug!, maaleht.delfi.ee
  6. 4. veebruar 2016, 5:25, Eili Arula, Kihnu maalammas – sobilik ka laisale loomapidajale, postimees.ee