Ava peamenüü

Eesti Rahvuskirjanike Ühing

Eesti Rahvuskirjanike Ühing (ka: Eesti Rahvuskirjanike Liit) oli kirjandusorganisatsioon, mille 1933. aastal asutasid kolmteist Eesti kultuuritegelast Georg Naelapea eestvõttel. Põhikirja järgi pidi organisatsioon hoolitsema rahvusliku vaimuga ja positiivse iseloomuga kirjanduse eest. 1935. aastal ajakirjas Olion avaldatud üleskutsetes sooviti kaasa aidata "täispöördele eesti kirjanduselu viimaseaja kiusuõhkkonnas" ja teatati: "Boheemlase-tüüp peab Eestist kaduma. Asemele tulgu leegitsev prohvet, kõlbla väärtusmaailma saadik madalas maiselus!".[1]

Rahvuskirjanike Ühing, kelle asutajaskond ei olnud kirjanduslike saavutuste poolest avalikkuses laiemalt tuntud, arvas kohe asutamise aegu oma auliikmeteks Johannes Aaviku, August Gailiti, Gustav Suitsu, A. H. Tammsaare jt ning hiljem liikmeteks Anna Haava, Oskar Lutsu jt tuntud kirjanikke. Siiski ei kuulunud nimetatud ühingu tuumikusse. Rahvuskirjanike Ühingul olid Eesti Kirjanikkude Liiduga teravad vastuolud. 25. märtsil 1934 teatas Eesti Kirjanikkude Liit G. Naelapeale, et ei kavatse sallida Rahvuskirjanike Ühingu vapslikku meelsust (Eesti Vabadussõjalaste Liit oli selleks ajaks paar nädalat varem suletud). Kuigi Rahvuskirjanike Ühing esitas veel nõude saada Loomingu toimetuses endale esindus ja riiklikku toetust Kultuurkapitalilt, hakkasid organisatsiooni read hõrenema ja 1935. aasta lõpul selle tegevus hääbus.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Katrin Raid. "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940." Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk 100, 103, 104.
  2. Katrin Raid. "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940." Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk 102–104.

KirjandusRedigeeri