Eelotsusemenetlus ELTL artikli 267 alusel

Eelotsusemenetlus on Euroopa Liidu õiguse põhimehhanism. Eelotsusemenetluses saab liikmesriigi kohus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, kui siseriiklikus kohtumenetluses tekib küsimus seoses Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisega. Eelotsusemenetluse eesmärgiks on Euroopa Liidu õiguse nõuetekohane ja õige kohaldamine liikmesriikide kohtute poolt. Euroopa Kohtu vastust liikmesriigi kohtule nimetatakse eelotsuseks.

Eelotsusetaotluse esitamise tingimused on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 3 punktis b ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artiklis 267. ELTL artikkel 267 näeb ette, et Euroopa Kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis hõlmavad aluslepingute tõlgendamist ja liidu institutsioonide, organite või õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist.

Eelotsusemenetlus

Esitaja

Eelotsusetaotluse saab esitada organ, mis on kohus või tribunal ELTL Artikkel 267 järgi. Kui Euroopa Kohus hindab, kas eelotsusetaotluse on esitanud kohus, võtab ta arvesse järgmisi asjaolusid:

• organi õiguslik alus;
• alalisus;
• otsuste kohustuslikkus;
• menetluse võistlevus;
• õigusnormide kohaldamine organite poolt;
• organi sõltumatus.

Oluline on ka organi seotus liiduga ning organ peab olema hõlmatav mõistega "liikmesriigi kohus".

Ese ja ulatus

Eelotsusetaotluse esitamise eesmärgiks ei tohiks olla liikmesriigi enda õigusnormide tõlgendamine või põhikohtuasjas esile kerkinud faktiküsimuste selgitamine, vaid Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine. Lisaks võib Euroopa Kohus teha eelotsusetaotluse suhtes otsuse vaid siis, kui liidu õigus on põhjukohtuasjas kohaldatav.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eelotsusetaotluses välja tooma kõik asjassepuutuvad faktid ja õiguslikud asjaolud, mille tõttu on alust väita, et liidu õigusnormid võivad olla kohaldatavad.

Kui küsimuse all on Euroopa Liidu põhiõiguste hartat puudutav eelotsusetaotlus, siis peab taotluses selgelt nähtuma, et kohaldatav on mõni muu õigusnorm peale harta sätete, sest vastavalt harta artikli 51 lõikele 1 on harta sätted kohaldatavad üksnes koos liidu õiguse kohaldamisega.

Taotluse esitamise aeg

Liikmesriigi kohus võib eelotsusetaotluse esitada kohe, kui ta leiab, et kohtuotsuse tegemiseks on vajalik Euroopa Liidu õiguse tõlgendamist või kehtivust puudutav otsus. Kohus ise on pädevaim organ otsustamaks, missuguses menetluse staadiumis eelotsust küsida tuleb. Selleks, et Euroopa Kohtul oleksid parimad võimalused eelotsusetaotluse hindamiseks, on eelotsusetaotlus vaja esitada staadiumis, kus liikmesriigi kohus suudab piisavalt täpselt määratleda kohtuasja faktilised ja õiguslikud asjaolud ning lahendamist vajavad õigusküsimused.

Soovi korral saab liikmesriigi kohus taotleda ka kiirendatud menetlust, misläbi saab kiiresti lahendada sellised vaidlused, mida võiks lugeda kiireloomulisteks.

Sisu

Nõuded eelotsusetaotluse sisule on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94. Vastavalt artiklile 94 tuleb eelotsusetaotlusse märkida järgmist:

• eelotsusetaotluse küsimused;
• lühiülevaade asjassepuutuvatest asjaoludest ja vaidluse esemest;
• ülevaade asjassepuutuvatest siseriiklikest normidest;
• vajadusel kohtupraktika;
• selgitus, miks kerkis küsimus seoses liidu õiguse tõlgendamisega küsimus.

Kui üks või mitu nimetatud elementidest eelotsusetaotlusest puudub, siis võib Euroopa Kohus leida, et ei ole pädev eelotsusetaotluse küsimuste lahendamiseks või tunnistama eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks.

Vorm

Eelotsusetaotluses peavad olema täpsed viited põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavatele siseriiklikele normidele ning liidu õiguse sätetele. Taotluses võib sisalduda ka lühikokkuvõte kohtuasja poolte argumentidest. Siseriiklik kohus võib eelotsusetaotlusesse lisaks kirjutada ka enda eelnevad seisukohad. Euroopa kohtule esitatud küsimused peavad olema esitatud selgesti määratletud eraldiseisvas osas, eelistatult alguses või lõpus. Küsimused peavad olema iseseisvalt arusaadavad ka ilma eelotsusetaotluse põhjendavale osale viitamata.

Eelotsusetaotlus tuleb lugemise hõlbustamiseks esitada trükitult. Eelotsusetaotluses peab olema kuupäev ning allkiri ja see tuleb esitada Euroopa Kohtu kantseleile elektrooniliselt. Taotlusele peavad olema lisatud kõik asjakohased dokumendid, eelkõige kohtuasja poolte täpsed kontaktandmed ning kohtuasja toimik või selle koopia. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab taotluses muutma anonüümseks nende füüsiliste isikute nimed, kes on taotluses nimetatud või kes on põhikohtuasjaga seotud. Kohus peab ka peitma kõik need andmed, mis võimaldaks neid isikuid tuvastada. See on vajalik isikuandmete kaitseks.

Millal peab eelotsust taotlema?

Eelotsuse taotlemise kohustus tekib liikmesriigi kohtul siis, kui küsimuse all on Euroopa Liidu aluslepingute tõlgendamine või liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivus ja tõlgendamine. Kui selline küsimus kerkib liikmesriigi kohtu menetluses ning kohtuotsuse tegemiseks on vajalik küsimus lahendada, siis peab liikmesriigi kohus taotlema Euroopa Kohtult eelotsust.

Eelotsust ei pea taotlema kahel erandjuhul:

• Acte clair – Acte clair doktriin, pärineb Euroopa Kohtu otsusest asjas Srl CILFIT v Ministry of Health (1982). Antud doktriin on ELTL artikkel 267-ga kooskõlas. Cilfiti kriteeriumi nime omandanud termini kohaselt võib siseriiklik kohus, kui tegemist on kõrgeima astme kohtuga, jätta esitamata Euroopa Kohtule küsimuse liidu õiguse tõlgendamise kohta , kui vastus on "nii ilmne, et ei jäta mingeid mõistlikke kahtlusi".
• Acte éclairé – olukorras, kus sisuliselt analoogse küsimusega, st õigusnormi on varem kohus selgitanud, on lubatud eelotsust mitte küsida. See tuleneb 1963. aasta Euroopa Kohtu Da Costa otsusest. Tegemist oli olukorraga, kus varem teises Euroopa Kohtu menetluses oli EL-i õigust puudutav küsimus juba lahendatud. Niisuguses olukorras pole eelotsuse küsimine vajalik.

Kellele on eelotsus siduv?

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu tehtud eelotsus liikmesriigi kohtule põhikohtuasja lahendamisel siduv. ELTL artikkel 267 nõuab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tagaks Euroopa Kohtu antud liidu õiguse tõlgenduse täieliku õigusmõju. Lisaks on Euroopa Kohtu praktikas alati kinnitatud ka liidu õigusnormide kehtetuks tunnistamise siduvust.

Sama siduvuse loogika kehtib kõikides menetluse astmetes. Näiteks kui Euroopa Kohtult taotles eelotsust esimese astme kohus, siis on Euroopa Kohtu poolt antud otsused siduvad ka apellatsioonikohtule või kõrgeima astme kohtule.

Kui eelotsuses on kirjas, et liikmesriik peab kohtus läbi viima teatavat liiki hindamise, siis tuleb seda ka teha, et tagada eelotsuse korrektne rakendamine ning sellest tulenevalt ka liidu õiguse õige kohaldamine. Kindlasti tuleb seda teha siis, kui Euroopa Kohus on eelotsuses sõnaselgelt öelnud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima teatud asjaolusid, et tuvastada liikmesriigi õiguse kooskõla liidu õigusega.

Näited eelotsusetaotlustest Eestis

Kaasus C-475/17

Kohtuasjas C-475/17 esitas Tallinna ringkonnakohus eelotsusetaotluse, milles palus Euroopa kohtul selgitada, kas käibemaksudirektiivi artiklit 401 tuleb tõlgendada niimoodi, et sellega on vastuolus riigisisene maks. Euroopa Kohus vastas, et põhikohtuasjas käsitletav müügimaks ei ole käibemaksudirektiivi artikliga vastuolus.

Kaasus C-222/12

Kohtuasjas C-222/12 esitas Tartu Ringkonnakohus eelotsusetaotluse, milles palus selgitada, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 561/2006 artikkel 13 lõige 1 punktiga h erandi määratlemisel kasutatud terminit "seoses teehooldusega" peab tõlgendama nii, et see hõlmaks mööda üldkasutatavat maanteed teeparandus- ja -hooldustööde paika kruusa vedavat 25,5-tonnise täismassiga kallurautot. Euroopa Kohus vastas, et "seoses teehooldusega kasutatavat sõidukit" saab nii tõlgendada juhul, kui vedu on täielikult ja eranditult seotud nende tööde teostamisega ning kujutab endast neid töid täiendavat tegevust.

Kaasus C-56/08

Kohtuasjas C-56/08 esitas Tallinna Halduskohus eelotsusetaotluse, milles palus Euroopa Kohtul selgitada, kas määrust 2658/87 tuleb tõlgendada selliselt, et tehistingimustes kasvatatud Atlandi lõhe luud, mida turustatakse toidukaubana, kuuluvad rubriiki "kalajäätmed" või rubriiki "muu Atlandi väärislõhe". Oma teises küsimuses küsib Tallinna Halduskohus seda, kas määruse nr 85/2006 artikli 1 lõige 5 on kehtetu, kuna see rikub proportsionaalsuse põhimõtet, nähes külmutatud lõhe selgroole ette kõrgema minimaalse impordihinna kui tervele kalale ning roogitud, peaga kalale.

Euroopa Kohtu vastusest selgus, et kõnealused kalaluud kuuluvad "muu Atlandi väärislõhe" kategooriasse. Teisele küsimusele vastas Euroopa Kohus, et määruses 85/2006 kehtestatud maks ei ole kõnealuseid kalatooteid kunagi puudutanud. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et teisele küsimusele ei ole vaja vastata.

Kaasus C-249/09

Kohtuasjas C-249/09 esitas Tartu Ringkonnakohus eelotsusetaotluse soovides informatsiooni küsimustele:

• Kas direktiivi 2001/83 artikli 87 lõige 2 hõlmab vaid üldsusele suunatud ravimireklaami või laieneb see ka meditsiiniajakirjadest või teadustöödest pärinevatele tsitaatidele, mis sisalduvad ravimi väljakirjutamise või tarnimise õigust omavatele isikutele suunatud ravimireklaamis?
• Kas direktiivi 2001/83 artikli 87 lõige 2 keelab avaldada ravimireklaamis vaid niisuguseid väiteid, mis on vastuolus ravimi omaduste kokkuvõttega, või nõuab ka seda, et kõik ravimireklaamis sisalduvad väited peaks sisalduma ravimi omaduste kokkuvõttes või olema kokkuvõttes loetletud andmetest tuletatavad?

Euroopa Kohus tõlgendas direktiivi 2001/83/EÜ artikli 87 lõiget 2 nii, et see laieneb ka meditsiiniajakirjadest või teadustöödest pärinevatele tsitaatidele, mis sisalduvad ravimi väljakirjutamise või tarnimise õigust omavatele isikutele suunatud ravimireklaamis. Lisaks keelab see avaldada ravimite väljakirjutamise või tarnimise õigust omavatele isikutele suunatud ravimireklaamis väited, mis on vastuolus ravimi omaduste kokkuvõttega, kuid ei nõua, et kõik selles ravimireklaamis esitatud väited peaksid sisalduma ravimi omaduste kokkuvõttes või olema kokkuvõttes loetletud andmetest tuletatavad. Niisugune reklaam võib sisaldada väiteid, mis täiendavad nimetatud direktiivi artiklis 11 viidatud teavet, tingimusel et need väited:

• kinnitavad või täpsustavad seda teavet kooskõlaliselt ega moonuta seda ning
• on kooskõlas selle direktiivi artikli 87 lõikes 3 ning artikli 92 lõigetes 2 ja 3 esitatud nõuetega.