Acte éclairé
Acte éclairé doktriin' ['akt ekler'e] on acte clairi kõrval üks kahest Euroopa Liidu õiguse doktriinist, mis õigustab riigisisesel kohtul eelotsuse küsimata jätmist Euroopa Liidu Kohtult. See on Euroopa Liidu õiguse doktriin, mille kohaselt ei ole riigisisene kohus kohustatud esitama eelotsuse taotlust Euroopa Kohtule, kui see kohus on veendumusel, et vaidlusalune küsimus on sisuliselt sama küsimusega, millele on juba varem Euroopa Kohus sarnase kaasuse eelotsuses vastanud. Esimene sellist seisukohta väljendav kohtuotsus on kuulus Da Costa otsus.
Eelotsuse küsimine Euroopa Liidu Kohtult muuda
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 264 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 177) sätestab, et Euroopa Liidu Kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad aluslepingute tõlgendamist ning liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist.[1] Kui selline küsimus peaks riigisiseses kohtus tõstatuma, siis võib see kohus taotleda eelotsust, juhul kui ta peab küsimuse lahendamist otsuse tegemiseks vajalikuks. Sellisel kujul on tegemist riigisisese kohtu õigusega taotleda eelotsust. Kui aga selline küsimus peaks tõstatuma liikmesriigi viimase astme kohtus (kohus, mille otsuse peale ei saa edasi kaevata), siis peab see kohus saatma asja Euroopa Liidu Kohtusse. Sellisel kujul on tegemist riigisisese kohtu kohustusega taotleda eelotsust. Acte clair ja acte éclairé on kirjutamata erandid just sellele artikli sätestatud kohustusele. Artikli 267 kolmanda lõigu konkreetne eesmärk on hoida ära seda, et üheski liikmesriigis ei tekiks liidu õigusega vastuolus olevat riigisisest kohtupraktikat.[2]
Da Costa lahend muuda
1963. aasta Euroopa Kohtu Da Costa otsuses kerkis küsimus, et kui varem mõnes teises Euroopa Kohtu menetluses on EL-i õigust puudutav küsimus juba lahendatud, kas siis on vaja eelotsust taotleda. Nimelt oli Hollandi Tariefcommissie kui Hollandi viimase astme administratiivkohus maksude küsimuses Euroopa Kohtult taotlenud eelotsust kolme eri kohtuasjaga seoses. Tariefcommissie esitas Euroopa Kohtule kõigi kolme kaasuse kohta kaks küsimust Rooma lepingu (Euroopa Ühenduse asutamisleping) interpreteerimise kohta. Kohus leidis, et kuna kõigi kolme kaasuse küsimused on samad, on mõistlik neid koos menetleda.
Kohtuotsuse alustes märgib kohus, et komisjon eksib väites, et Tariefcommissie eelotsuse taotlused tuleks rahuldamata jätta seetõttu, et küsimused interpreteerimise kohta, mida eelotsuses küsiti, olid juba 5. veebruari 1963 kaasuse 26/62 eelotsuses kohtul juba vastatud. Kohus märkis, et tuleb vahet teha kohustusel ja õigusel, mida Rooma lepingu artikkel 177 liikmesriikide viimase astme kohtutele andis. Kuigi artikkel 177 kohustas viimase astme kohtuid küsima Euroopa Kohtult eelotsust igas õiguse tõlgendamise küsimuses, võib eelotsuse taotlemine kaotada oma eesmärgi kohtu varem avaldatud arvamuse tõttu ja muutuda seeläbi sisutuks. Nii on eriti juhtumite korral, kus küsimus on sisuliselt identne küsimusega, mis on juba olnud sarnase kaasuse eelotsuses. Kohus märgib ka, et artikkel 177 annab liikmesriigi kohtule alati võimaluse Euroopa Kohtult eelotsust taotleda, kui on tegemist õiguse tõlgendamise küsimusega.[3]
Näide acte éclairé rakendamisest Eesti kohtupraktikas muuda
Kohtuasi 3-2-1-4-06[4] muuda
Tsiviilkolleegiumi seisukoht:
29. Kohtud on põhimõtteliselt õigesti sisustanud KaMS § 16 lg 3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüdavad hageja kaubamärgiga tähistatud tooted oleks pärast käibesse laskmist muutunud. Rohkem aluseid nn paralleelimporditud kauba ärieesmärgil kasutamise keelamiseks KaMS § 16 lg 3 aga ei anna. Kohtud on aga vaatamata poolte sellekohastele väidetele jätnud tähelepanuta selle, et KaMS § 16 lg 3 ei ole kooskõlas direktiivi nr 89/104/EMÜ § 7 lg-ga 2, mille järgi võib kaubamärgi omanikul olla kaubamärgiga tähistatud kauba ärieesmärgil kasutamise keelamiseks ka muu õiguslik (s.o õigustav) põhjus. Euroopa Kohtu praktika järgi on selline muu põhjus kaubamärgi kasutamise keelamiseks olemas nt juhul, kui edasimüüja poolt kaubamärgi kasutamine muidu lubatud kauba tavapärasel reklaamimisel kahjustab oluliselt kaubamärgi omanikku (vt Euroopa Kohtu 4. novembri 1997. a otsust kohtuasjas C-337/95; Parfums Christian Dior SA ja Parfums Christian Dior BV vs. Evora BV (EKL 1997, lk 6013)). Samuti on kaubamärgi kasutamise keelamist õigustavaks põhjuseks loetud see, kui kaubamärki kasutatakse viisil, mis võib jätta mulje, et edasimüüja ja kaubamärgiomaniku vahel on ärisidemed, st edasimüüja kuulub kaubamärgiomaniku turundusvõrku või nende vahel on eriline side, kuna selline reklaam ei ole kaupade müügiks vajalik ja rikub kaubamärgiomaniku õigustatud huve (vt Euroopa Kohtu 23. veebruari 1999. a otsust kohtuasjas C-63/97; Bayerische Motorenwerke AG (BMW) ja BMW Nederland BV vs. Ronald Karel Deenik (EÜT L 121, 1.5.1999, lk 2)). Kaubamärgiseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, nagu oleks vaidlusalune lõige kooskõlas direktiivi nr 89/104/EMÜ art-ga 7. Sellest võib järeldada, et seadusandjal ei olnud teadlikku ega tahtlikku soovi kehtestada direktiivist erinevat regulatsiooni.
57. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et käesolevas asjas ei ole põhjust Euroopa Kohtu poole pöörduda. Kolleegium tegi kindlaks, et vaidlusalune KaMS § 16 lg 3 on ilmses vastuolus direktiivi nr 89/104/EMÜ art 7 lg-ga 2. Selles osas on tegemist nn acte éclairé olukorraga, kus Euroopa Kohus on direktiivi sätet juba selgitanud (vt käesoleva otsuse p 29). Samas on kolleegiumi arvates võimalik vastuolu ületada teiste seaduse sätete tõlgendamise teel (vt käesoleva otsuse p 30–32).
Viited muuda
- ↑ "Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon".
- ↑ "Kohtujurist Wahl, 13.5.2015 ettepanek. X versus Inspecteur van Rijksbelastingdienst ja T. A. van Dijk versus Staatssecretaris van Financiën & xd; . Eelotsusetaotlused, mille on esitanud Gerechtshofte's-Hertogenbosch ja Hoge Raad der Nederlanden. Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajad – Sotsiaalkindlustus – Kohaldatavad õigusaktid – Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmed – Tõend E101 – Tõendusjõud – Euroopa Kohtusse pöördumine – Eelotsuse taotlemise kohustus. Liidetud kohtuasjad C-72/14 ja C-197/14".
- ↑ "Da Costa en Schaake N.V., Jacob Meijer N.V. and Hoechst-Holland N.V. v Nederlandse Belastingadministratie (reference for a preliminary ruling by the Tariefcommissie, Amsterdam) Joined Cases 28, 29 and 30/62".
- ↑ "3-2-1-4-06 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 2006. a kohtuotsus G Ltd. hagis G AS-i vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumise lõpetamiseks".