See artikkel räägib pajukoore uurijast; näitleja kohta vaata artiklit Edward Stone (näitleja)

Edward Stone (5. november[viide?] 1702 Lacey Green Princes Risborough' lähedal[1], Buckinghamshire26. november 1768 Chipping Norton, Oxfordshire[2]) oli Inglismaa Kiriku vaimulik[3], kes esimese uusaegse uurijana kirjeldas pajukoore valu vaigistavat ja palavikuvastast toimet.

Temalt ilmus 1763. aastal selle kohta artikkel Kuningliku Seltsi ajakirjas Philosophical Transactions.[4] Vea tõttu ajakirjas on artikli autoriks nimetatud Edmund Stone'i; teda võidi segi ajada Edmund Stone'iga (1700–1768).[1]

Elukäik muuda

Stone oli vabatalupoeg (yeoman) Edward Stone'i ja tema abikaasa Elizabethi ainus poeg. Tema esivanemad olid seal põldu harinud 1580. aastast[viide?]. Ta õppis 1720. aastast Oxfordi ülikoolis Wadham College'is. Ta sai 1724 bakalaureusekraadi ja 1727 magistrikraadi. Aastatel 1730–1741 oli ta kolledži kolleegiumiliige (fellow), kes tegutses raamatukoguhoidja, laekuri, dekaani (dean), ja juhataja abina (subwarden). Ta abiellus 7. juulil[viide?] 1741 Londonis Cheapside'is Mercers Halli kabelis[viide?] oma kasuema sugulase Elizabeth Grubbiga. Ta oli olnud 1738. aastast[viide?] Horsendeni koguduse rektor (rector) Buckinghamshire'is. Hiljem sai ta Draytoni koguduse rektoriks Banbury lähedal ja 1745[viide?] Sir Jonathan Cope'i kaplaniks (chaplain) Bruern Abbeys Oxfordshire'is. Ta asus 1745 elama Chipping Nortonisse. Kuigi ta William Pierpointi arvates jäi sinna elu lõpuni, ei olnud ta kunagi sealse koguduse vikaar (vicar). Ta oli Oxfordshire'i[viide?] rahukohtunik (ta hoolitses vaesteseaduste (Poor Laws) elluviimise eest[viide?]) ja viigide agitaator ning külastas kohalikke haigeid. Ta huvitus meditsiinist, matemaatikast, teoloogiast, ajaloost ja astronoomiast. Kuigi ta suri Chipping Nortonis, maeti ta Horsendeni.[1]

Kirjad Kuninglikku Seltsi muuda

Kiri pajukoore kohta muuda

Kirja pajukoore kohta saatis Stone Chipping Nortonist Kuningliku Seltsi presidendile George Parkerile, Macclesfieldi krahvile 25. aprillil 1763. Kuninglikus Seltsis arutati seda 2. juunil 1763. Macclesfield ega Stone kohal ei viibinud, koosolekut juhatas asepresident James Burrow. Stone'i tänati kasuliku teate eest. Kiri avaldati ajakirjas Philosophical Transactions.

Kirja tekst ajakirjas oli järgmine:

"XXXII. Aruanne pajukoore edukusest palavike (Aigues) ravis. Kirjana õige auväärsele George'ile, Macclesfieldi krahvile, Kuningliku Seltsi presidendile reverend hr Edmund Stone'it, Chipping-Nortonist Oxfordshire'is.

Loetud 2. juunil 1763

Mu isand,

Paljude kasulike avastuste seas, mille see ajastu on teinud, on vähe neid, mis väärivad avalikkuse tähelepanu rohkem kui see, mille ma Teile esitan.

On ühe Inglismaa puu koor, mille ma kogemuse põhjal leidsin olevat tugeva kootava vahendi ning väga tõhusa palaviku. ja vahelduvate häirete ravis.

Umbes kuus aastat tagasi ma maitsesin seda juhuslikult, ja mind üllatas selle erakordne mõrudus, mis pani mind kohe kahtlustama, et sel on Peruu koore [ kiinapuukoore ] omadused. Et see puu armastab niisket või märga mulda, kus peamiselt rohkesti palavikke esineb, siis üldine maksiim, et paljud looduslikud haigused kannavad oma ravi endaga kaasas ehk need nende ravivahendid pole nende põhjustest kaugel, oli sellele konkreetsele juhtumile nii väga kohane, et ma ei saanud seda rakendamata jätta, ja pean tunnistama, et minu jaoks oli mõnevõrra kaalu sellel, et see võib siin olla Kaitselmuse kavatsus.

Selle koore suur küllus varustas mind minu spekulatiivsetes kõnedes selle kohta argumendiga nii nende selle kujutletavate omaduste kasuks kui ka kahjuks, sest ühest küljest oli vahelduvate [palavike] tavalisuse tõttu mõistlik oletada, et see, mis on ette nähtud nende raviks, on sama tavaline ja sama hõlpsasti hangitav, aga siis teisest küljest tundus tõenäoline, et kui selles koores on mingi märkimisväärne jõud, peab see selle külluse tõttu olema avastatud. Uudishimu pani mind vaatama ravimiretseptiraamatutesse ja botaanikaraamatutesse ning uurima, mida need selle kohta ütlevad, aga seal oli seda ainult mainitud. Ma ei leidnud, et sellel oleks või oleks kunagi olnud kohta farmaatsias või niisuguseid omadusi, mille kohta ma kahtlustasin, et botaanikud sellele omistavad.

Ent ma otsustasin teha sellega mõned katsed, ja selleks ma kogusin tol suvel seda umbes naela ning kuivatasin seda kotis pagari ahju vastas üle kolme kuu, misjärel see tuli muuta pulbriks, tampides ja tagudes seda nii, nagu teisigi koori pulbristatakse.

Varsti tuligi mul juhus seda proovida; et ma aga selle loomust üldse ei tundnud, manustasin ma seda väga väikestes kogustes, arvan, et umbes 20-graanistes pulbriannustes, ning kordasin seda nelja tunni tagant haigushoogude vahel, aga suure ettevaatusega ning rangeima tähelepanelikkusega selle mõju suhtes: haigushood vähenesid märgatavalt, kuid ei lakanud. Tundmata vähimaidki halbu tagajärgi, muutusin ma sellega julgemaks, ja mõne päeva pärast suurendasin ma annust kahe skruuplini, ja palavik oli varsti kadunud.

Ma andsin seda siis mõnedele teistele samasuguse eduga, aga ma leidsin, et kavatsusele vastab paremini, kui võtta seda üks drahm nelja tunni tagant paroksüsmide vaheaegadel.

Ma kasutasin seda ravivahendina palavikkude ja vahelduvate häirete korral viis aastat järjest ja edukalt. Andsin seda arvatavasti viiekümnele inimesele ja ravi ei ebaõnnestunud kunagi, välja arvatud mõne sügisese ja kolme päeva tagant korduva palaviku korral, mille all patsiendid olid kaua ja rängalt kannatanud; neid vähendas see suurel määral, kuid ei kõrvaldanud täielikult; patsient tundis haigushoo kordumise tavalisel ajal oma haigust vähesel määral, millest nende pulbrite lakkamatu kordamine jagu ei saanud: tundus, nagu ulatuks nende pulbrite vägi sinnamaani ja mitte kaugemale, ja ma oletasin tegelikult, et nii kaugele poleks see kauaks jäänud ning haigus oleks varsti endise tugevusega tagasi tulnud; aga ma ei jäänud tulemust ootama: ma lisasin sellele viiendiku Peruu koort, ja selle väikese abivahendiga sai see vastasest täielikult võitu. Ka ühel või kahel juhtumil teistel aastaaegadel osutus vajalikuks segada sellega sama kogus toda koor; aga need olid juhtumid, kus patsient läks ettevaatamatult välja ning külmetas, nagu üks postitõllapoiss, kes pärast pikka aega kestnud iga kahe päeva tagant korduvast palavikust peaaegu paranemist tahtis tööle minna ning jättis pulbrid unarusse ja sai halva ilma käes oma haiguse tagasi.

Üks viiendik oli kõige suurem ja tegelikult ainus kiinapuu proportsioon, mida ma selles segus kasutasin,

Kiri kuupvõrrandite kohta muuda

8. juunil 1767 saatis Stone Kuninglikku Seltsi käsikirja kuupvõrrandite lahendamise kohta "Of cubick equations". Kiri saadeti tutvumiseks Edward Waringile. Tema hinnangul sisaldab Stone'i lahendusmeetod liiga palju katset ja eksitust. Reeglid on väga arusaadavalt esitatud, kuid pole kuigi uudsed. Seda arutati 19. novembril 1767.

Teosed muuda

  • An Account of the Success of the Bark of the Willow in the Cure of Agues. In a Letter to the Right Honourable George Earl of Macclesfield, President of R. S. from the Rev. Mr. Edmund Stone, of Chipping-Norton in Oxfordshire. – Philosophical Transactions, 1763, kd 53, lk 195–200. Veebiversioon.

Mälestuse jäädvustamine muuda

Ta elas Chipping Nortonis West Streetil endises Hitchmani pruulikojas. See maja kannab tema auks mälestustahvlit. Mälestustahvli avas 1. oktoobril 2003 Oxfordshire'i lordleitnant Hugo Brunner.[5]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 William S. Pierpoint. Edward Stone (1702–1768) and Edmund Stone (1700–1768): Confused Identities Resolved. – Notes and Records of the Royal Society of London, 1997, kd 2, lk 211–217.
  2. Michael Volkin (toim). Nuffield Advanced Chemistry Students Book, Longman 2000, ISBN 0-582-32835-7.
  3. Ralph Mann. Stone, Edward (1702–1768). – Oxford Dictionary of National Biography, Oxford University Press 2004.
  4. Edmund Stone. An Account of the Success of the Bark of the Willow in the Cure of Agues. – Philosophical Transactions, 1763, kd 53, lk 195–200.
  5. "Oxfordshire Blue Plques Board". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. august 2016. Vaadatud 13. juulil 2016.

Kirjandus muuda

  • Ralph Mann. Stone, Edward (1702–1768). – Oxford Dictionary of National Biography, 2004.