Dramaturgia (sotsioloogia)

Dramaturgia on sotsiaalne käitumine, mis on valitud vastavalt näitleja kujutlusele sellest, millisena võib publik teda konkreetses olukorras näha. Lisaks Erving Goffmanile on seda mõistet kasutatud näiteks ka Jürgen Habermas ja Harold Garfinkel.

Dramaturgia on sotsioloogilises perspektiivis käitumismeetod, mida kasutab indiviid enda igapäevases sotsiaalses elus. Esimest korda võeti sotsioloogias kasutusele teatrist laenatud termin tänu Erving Goffmanile, kes avaldas 1959. aastal teatrisotsioloogiat käsitleva raamatu "The Presentation of Self in Everyday Life" ('enda esitlemine teistele igapäevaelus'). Varem oli Goffman kasutanud dramaturgilist sotsioloogia teooriat juba 1945. aastal, siis põhinesid tema ideed suuresti Shakespeare'i kirjutatud teostel.

Siiski pole Goffmann ainuke, kes on kasutanud oma teostes dramaturgia teooriat. Sellest on kirjutanud ka Kenneth Burke, kuid mõlema teadlase käsitletud teooriates leidub erinevusi. Näiteks tugineb Burke'i teooria pigem reaalsele elule, sest Burke'i jaoks näib kõik dramaturgiaga seonduv tulenevat päris elust. Goffmann näeb teatrit pigem kui metafoori. Tema sõnul kujutleme me ennast ette lavastajatena, kes liiguvad ringi teatris (ehk igapäeva elus) ja seda analüüsides teeme me ka nii-öelda dramaturgilist analüüsi, sest vaatleme pidevalt teiste inimeste sotsiaalset käitumist (ehk vaatleme teatris näitlejate käitumist). Indiviide ühiskonnas vaadeldes hakkame me ka enda käitumist vastavalt lavale (ehk situatsioonile) teadlikult muutma.

Dramaturgia teooria sotsioloogias on kogum inimese käitumise variantidest eri ajal, kohas ja publiku ees. Goffmani teooria järgi käitub inimene teadlikult vastavalt sellele, millise publiku ees tal esineda palutakse. Goffmani sõnul hakkab indiviid oma käitumist muutma vastavalt keskkonnale. Ta esitleb end täpselt sellisena, nagu see talle antud kohas kõige soodsam on, ja nii näitab ta teadlikult enda kultuurilisi väärtusi, norme ja uskumusi. See esitlus on aga inimese poolt hoolega valitud, mistõttu näeb publik näitlejat ehk indiviidi sellisena, nagu ta soovib, et teda nähtaks, sest niinimetatud näitleja on teadlik enda lavast.