Domenico da Piacenza
Domenico da Piacenza, ka Domenico da Ferrara (sündinud umbes 1420, surnud umbes 1475) oli 15. sajandi Itaalia tantsuõpetaja ja tantsuteoreetik, vanima teadaoleva tantsuõpiku "De arte saltandi et choreas ducendi" autor ja esimene nimepidi tuntud tantsumeister üldse[1].
Tema õpilased olid kaks teist kuulsat 15. sajandi tantsuõpetajat Guglielmo Ebreo da Pesaro ja Antonio Cornazzano.
Eluloolist muuda
Domenico sündis Põhja-Itaalias Piacenzas 1400. aastate algul. Tantsu õpetama asus ta umbes 1440. aasta paiku.
1441. ja 1450. aasta vahemikus läks ta Piacenzast Ferrarasse tööle markkrahv Leonello d'Este õukonda. Millalgi 1452. ja 1463. aasta vahel sai Domenico Kuldkannuse rüütliks ja on arvatud, et tiitli andis talle Saksa keiser Friedrich III. 1455. aasta aprillis kirjutas ta tantsu Niccolò III d'Este vallastütre Beatrice ja Tristano Sforza pulmadeks ja 1455. aasta lõpul koostas tantsud Ippolita Maria Sforza ja Alfonso II pulmadeks[2]. Domenico da Piacenza suri 1470. aasta paiku Ferraras.
Teosed muuda
1450. või 1460. aastatel andis Domenico välja traktaadi "De arte saltandi et choreas ducendi / De la arte di ballare et danzare" 'Tantsukunstist', mis hoolimata kakskeelsest pealkirjast oli üleni itaalia keeles. Selles andis ta õpetused paarikümne tantsu tantsimiseks: Belreguardo (kahes versioonis), Leoncello (kahes versioonis), La ingrata, La giloxia, Pizochara, Vercepe, Prexonera, Belfiore, Anello, Marchexana, Jupiter, Fia Guielmin (kahes versioonis), Mercantia, Sobria, Tesara, Daphnes, Mignotta (kahes versioonis), Corona, Gioiosa[3]. Tantsud jagunevad vaid kahte žanri – ühtlase meetrumiga bassadanza ja erinevaid rütme vahetav ballo. Domenico tantsukirjeldustes esineb neli tempot: bassadanza misura, quaternaria misura, saltarello misura ja piva misura ning viis põhisammu: sempio, doppio, continenza, ripresa, riverenza. Samme pole kirjeldatud. Peaaegu iga tantsukirjelduse eel on lisatud noodijoonestik märkega "...[tantsu nimi] in canto", millel on kirjas ühehäälne muusika valges mensuraalnotatsioonis. Kirjapandud muusika puudub sama tantsu teiste versioonide eel ja neljal tantsul lõpus. Samuti on teosesse lisatud üldine kirjeldus, millised peaks olema hea tantsija oskused: muusika tempo tajumine, hea mälu ja teadmised sammudest, maneer (Domenico võrdleb tantsija liikumist gondli liikumisega rahulikul merel), erksus, liigutuste mõõdukus, keha kontrollimise oskus nii kohapeal kui ka ruumis ja nobedus[4]. Traktaat on säilinud ainsas eksemplaris Prantsusmaa rahvusraamatukogus Pariisis (Paris Bibliothèque Nationale, f. Ital 972) ja seda tuntakse käsikirja PnD all. Erinevad autorid on käsikirja dateerinud 1450. aastatesse, mõni aga isegi 1425. aastasse.
Domenico loodud või talle omistatud tantse on leitud ka muudest käsikirjadest viitega "meister Domenicole": Fioretto, La Gelosia (variant), Lioncello vecchio (variant), Petite Rien, Rostiboli Gioioso, Febus, Flandesca, Fortunosa ja Reale (kahes versioonis) jt.
Domenico sammude ja tempode nimetusi kasutavad oma teostes ka tema õpilased Antonio Cornazzano ja Guglielmo Ebreo.
Viited muuda
- ↑ https://www.britannica.com/art/Western-dance/The-Renaissance-world-and-the-art-dance
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 22. märtsil 2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.treccani.it/enciclopedia/domenico-da-piacenza_(Dizionario-Biografico)/
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 22. märtsil 2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)