Dmitri Holodov
Dmitri Jurjevitš Holodov (vene keeles Дми́трий Ю́рьевич Хо́лодов; 21. juuli 1967 – 17. oktoober 1994) oli vene ajakirjanik, kes uuris korruptsioonijuhtumeid sõjaväes ja mõrvati 17. oktoobril 1994 Moskvas.[1]
Varajane elu ja haridus muuda
Holodov sündis Zagorskis (praegu Sergijev Possad) 21. juunil 1967. aastal. Ta õppis füüsikat.
Karjäär muuda
Holodov alustas töötamist koos vanematega Moskva oblastis Klimovskis asuvas kaitsetööstuse instituudis. Piiratud karjääriväljavaadete tõttu pöördus ta ajakirjanduse poole, töötades esmalt kohalikus raadios. 1992. aastal sai temast üleriigilise päevalehe Moskovski Komsomolets reporter.[2]
1993. aastal reisis Kholodov endise Nõukogude Liidu kuumkohtadesse, andes aru Moskovski Komsomoletsile. Eelkõige viibis ta Abhaasias Gruusia-Abhaasia konflikti ajal, kus olles tunnistajaks grusiinide etnilisele puhastamisele Abhaasias, saatis ta palju üksikasjalikke aruandeid, sealhulgas ühe pealkirjaga "Suhhumi apokalüpsis".
1993. aasta oktoobris intervjueeris Holodov kaitseminister Pavel Gratšovit. Järgmise kaheteistkümne kuu jooksul kirjutas ja avaldas ta armee ja kaitseministeeriumi allikatest lekete põhjal arvukalt artikleid kõrgetasemelise korruptsiooni kohta sõjaväes, eriti seoses rahaga, mida kasutati poole miljoni Ida-Saksamaal paiknenud Nõukogude Liidu sõjaväelase ümberasustamiseks. Holodov pidi riigiduuma ärakuulamisel kõnelema nende süüdistuste kohta, mis väidetavalt ulatusid kuni kaitseministrini välja, kuid ta mõrvati enne kuulamist. Ühtegi väidet ei kontrollitud kohtus. Gratšev asendati kaitseministrina 1996. aastal pärast Esimese Tšetšeenia sõja lõppu.
Mõrv muuda
Holodov suri 17. oktoobril 1994, kui ta avas oma kontoris püünismiini sisaldava portfelli. Ta korjas portfelli hommikul üles Moskva raudteejaama pagasiruumist, kuna talle teatati, et see sisaldab dokumente, mis paljastavad relvajõudude korruptsiooni. Holodovi päevalehe Moskovski Komsomolets toimetajad süüdistasid tapmise tellimises Venemaa sõjaväe juhtkonda (eelkõige kaitseminister Gratšovit). Sõjavägi eitas seotust. Umbes kuus aastat hiljem kohtus tunnistajana esinedes väitis Pavel Gratšov, et "mõned mu alluvad said mu sõnadest valesti aru".
Ajakirjanikke olid Moskvas ja mujal riigis juba varem tapetud (vt Venemaal tapetud ajakirjanikud), kuid see oli esimene juhtum, kus ajakirjanik tapeti vaieldamatult nende töö eest. Holodovi mõrv saatis Venemaa meediakogukonnas lööklaineid. Reaktsioon välismaal oli kesine, välja arvatud professionaalsed meediavaatlejad ja inimõigusorganisatsioonid, ning pärast 1994. aasta detsembrit varjutas tema tapmist alanud Esimene Tšetšeenia sõda. Kholodovi vägivaldne surm muutis Venemaal ajakirjanike ees seisva ohu isikupäraseks ning pikalt veninud uurimine ja sellele järgnenud suutmatus kahtlustatavaid süüdi mõista avaldas jahutavat mõju uurivale ajakirjandusele riigi äsja vabaks saanud meedias.
Juhtum jääb ühest aspektist ainulaadseks. Ühe erandiga (Oleg Sedinko 2002. aastal) pole Venemaal ajakirjaniku tapmiseks lõhkeainet enam kunagi kasutatud; ja erinevalt jätkuvatest palgamõrvadest ei esitatud kohtus tõendeid selle kohta, et Holodovi väidetavatele tapjatele oleks raha makstud. Nad tegutsesid ilmselt selleks, et vältida oma ülemuste pahameelt ja edendada oma karjääri.
Kohtuprotsess ja õigeksmõistmine muuda
Kohtuprotsess kuue süüdistatava üle, kellest neli olid sõjaväeohvitserid, algas 2000. aastal Moskva rajooni sõjaväekohtus. Nad mõisteti õigeks 2002. aastal ja uuesti pärast teist kohtuprotsessi 2004. aastal. Mõlemal korral protesteeris peaprokuratuur kohtuotsuse vastu Venemaa ülemkohtule.
Kholodovi vanemad ja nende advokaadid süüdistasid kohtunikke ebakorrektses protsessis. Strasbourgis asuvas Euroopa Inimõiguste Kohtus vaadati läbi kaebus õiglase kohtumenetluse puudumise kohta. See lükati tagasi põhjusel, et mõrv eelnes Venemaa täielikule ühinemisele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga 1998. aastal. 2004. aastaks ületas tapmine ka tehniliselt Venemaa 1960. aasta kriminaalkoodeksis sätestatud mõrva aegumistähtaja. 2008. aastal Saksamaal esinedes ütles president Dmitri Medvedev aga, et teatud ajakirjanike tapmised on sedavõrd olulised, et süüdlaste vastutusele võtmisel ei tohiks olla ajapiiranguid.[3] Kholodovi juhtum on 2023. aasta seisuga ikka veel lahendamata.
Viited muuda
- ↑ "Suspect in Kholodov's murder arrested". IFEX (Ameerika inglise). 20. veebruar 1998. Vaadatud 13. detsembril 2020.
- ↑ Yekaterina Deyeva, "Dima", Moskovsky komsomolets, 3 July 2002 cited in CJES bulletin.
- ↑ See report (in Russian) by Nina Ognianova, Committee to Protect Journalists.